Keskaja linnas
Tänu
kiviraidurite tööriistade täiustumisele hakati seda aga järjest rohkem kasutama.
Keskmise linnakodaniku maja oli siiski kahe-või kolmekorruseline. Esimesel korrusel
paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli
tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks
mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondlane, millisele
kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles
midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid ühte voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured
kirstud.
Tänavad olid kitsad. Kõik linna peatänavad suundusid turuplatsile, mida nimetati
tavaliselt seal elavate ja töötavate ametimeeste järgi: Kullassepa, Voorimehe, Kinga tänav jne.
Veel praegugi võib keskajal asutatud linnades leida kingseppade, rätsepate ja parkalite