Knut Hamsun ,,Maa õnnistus" ,,Maa õnnistuses" avaldab Hamsun varjamatult oma poolehoidu lihtsatele inimestele, kes kohanematusest linnaeluga on rännanud elama karmi ja puutumatu looduse keskele. Neid seovad omavahel puhtad tunded ja nende lihtsate ürgsete elamuste poeesiat on kirjanik suutnud haruldase ehtsusega edasi anda. I OSA 1.- 16. Peatükk · Iisak rändab metsikusse loodusesse, leiab äärmiselt eraldatud ning mõnusa paiga ühel nõlvakul, ehitab turbast hüti ja kasvatab loomi. Ta vajab enda kõrvale naisterahvast, kuid pikka aega peab mees üksi toimetustega hakkama saada. Tema elupaika tuleb Inger , kes abistab meest kodutöödes. Mehe ning naise vahel tekib tugev kiindumus ja sümpaatia, kui Inger läheb sugulaste juurest asju tooma või neile lihtsalt külla, siis igal
"Maa õnnistus" Knut Hamsun 1. Iisak rändas ringi...Hommikul nägi ta, et jänes hüppas üle jõe. Ta noogutas pead ja otsustaski sinna elama jääda. Temast möödus laplane, kes nägi, et tal on kitsed, ja küsis, et kas ta tahab tõesti sinna paikseks jääda. Iisak tahtis, tal oli veel naist vaja....Möödus aeg, Iisak oli leidlik ja nupukas. Kui kodust ära läks, ei jäänud loomad nälga. Lõpuks tuli abiline. Üks sõstrasilmne tüdruk, üle 30ne. Nad sõid ja jõid, jutustasid...Öösel ihaldas Iisak tüdrukut ja võttis ta. Inger ei lahkunudki hommikul, ei lahkunud üldse, ta jäigi sinnna mehele appi. Naisel oli jänesemokk, mis tõttu rääkis ta pudinal ja keeras tihti näo kõrvale. Naine töi hütti oma asju juurde, lambaid, voki jne.. Iisak hakkas temasse armuma. 2
lähete hotelli? Ikka küsida, ikka küsida. Küsida võib ikka. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi. Teie olete suurem ja targem, teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa," pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. ,,Kui puudu peaks tulema, siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad." Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved. Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
