Munkade elu kulges rangelt kindlaksmääratud päevakava järgi, milles oli suur osa ajast hõivasid palved ja jumalateenistused. Ent erinevalt tollastest Egiptuse ja Süüria munkadest pidas Benedictus munkade puhul väga oluliseks ka elatumist oma enda käte tööst. Peale selle nõudis mungaelu pidevat vaimset tööd. Benedictuse reegel nägi ette 2-3 tundi vaimuliku kirjanduse lugemist päevas. Kõik alla 50-aastased kloostriasukad pidid lugema õppima. Igal kloostril oli oma raamatukogu, kool ja kirjutustuba. Kloostrite tähtis ülesanne oli ka vaeste eest hoolitseda. Tänu Rooma paavsti toetusele muutus Benedictuse reegel peagi Lääne-Euroopas üldiseks ning 9. sajandil tehti see kõikidele kloostritele kohustuslikuks. Nii moodustus üleeu- roopaline ühte reeglit järgivate munkade vennaskond ehk Benedictuse ordu, mille liikmeid hakati kutsuma benediktlasteks. Nende väliseks tunnuseks sai must mungarüü.
aritmeetilisest kolmnurgast" Pascali kolmnurk uuris ta binoomkordajate omadusi, kasutades matemaatika ajaloos esmakordselt matemaatilist induktsiooni. Pascal kirjutas veel mitu tööd lähedastel teemadel, kuid pühendumine religioonile katkestas selle. Ühel hambavalu tõttu unetult veedetud 1658. aasta ööl olevat Pascal lahendanud hulga kõverjooneliste pindalade ning ruumaladega seotud ülesandeid. Väidetavasti ei kavatsenud ta tulemusi kirja panna, kuid hertsog de Roannez ja teised kloostriasukad suutsid ta ümber veenda. Pascal kutsus Euroopa parimaid matemaatikuid Amos Dettonville'i pseudonüümi all võistlema teatavate tsükloidi puudutavate ülesannete lahendamises. Jansenistid olid kindlad Pascali võidus, mida taheti kasutada kloostri positsioonide kindlustamiseks. Pascali lahendused tunnistatigi parimaiks, kõik ülesanded lahendas ära ka John Wallis. Christiaan Huygens lahendas neli ülesannet ja leiutas selle käigus tsükloidilise pendli.