toimel c) suurenenud effluks pumba mehhanism 30. Milline tekitaja on õige? Makroliidid toimivad - Mycoplasma ja Clamydia bakteritesse, Legionella bakterisse 31. Klooramfenikool kuulub ... a) mikroobi nukleiinhapete metabolismi innhibiitorite hulka. b) mikroobi rakumembraani funktsiooni häirivate inhibiitorite hulka c) mikroobi rakuseina sünteesi inhibiitorite hulka d) mikroobi valgu sünteesi inhibiitorite hulka e) toimib 50S alaühikul 32. Milline väide kehtib klooramfenikooli kohta? Klooramfenikool ... a) imendub hästi suukaudsel manustamisel b) jaotub ühtlaselt organismis c) läbib hematoentsefaalbarjääri d) ei saa kasutada kesknärvisüsteemi infektsioonide korral e) sisaldab nitrobenseenringi f) on bakteriostaatilise toimega g) on bakteritsiidse toimega h) on laia toimespktriga i) kasutatakse valdavalt lokaalselt 33. Klooramfenikooli kõrvaltoimed on ... a) allergia (vähe) b) hepatotoksilisus c) nefrotoksilisus d) luuüdi aplaasia e) halli beebi sündroom
KT: inhibeerib cyt P450 ensüüme. Allergia, eosinofiilia, nahalööbed, iiveldus, oksendamine, diarröa, kolestaatiline hepatiit, ajutine kuulmislangus L: Antimikroobsed ained > mikroobiraku valgusünteesi inhibiitorid > makroliidid FD: • Seostuvad ribosoomi 50s alaühikuga ja pärsivad translokatsiooni. Sama sidumiskoht klooramfenikooli ja klindamütsiiniga. Avaldavad sõltuvalt tekitajast ja kontsentratsioonist bakteriotsiidset või – staatilist toimet. • Resistentsuse mehhanismid: Klaritromütsiin (1) Aktiivne väljatransport rakust (2) Sidumiskohta muutvad metülaasid (3) Makroliiti hüdrolüüsivad esteraasid (4) Ribosoomi 50S alaühikut muutvad kromosomaalsed mutatsioonid FK: p/o
12.Mitokondriaalsete haiguste kõrvaldamine 13.DNA ja valkude eraldamine, forees 14.DNA ja valkude hübridiseerimine, ülekanne 15.Transposoonide ehitus, koostis transposoon (ingl. Transposon)- DNA-element, mis võib liikuda (transponeeruda) DNA-molekuli ühest osast teise või eri DNA- molekulide vahel. Tn9 koosneb kahest samasuunalisest IS1-elemendist, mis ümbritsevad klooramfenikooli resistentsusgeeni (camr). Tn5 koosneb kahest erisuunalisest IS50-elemendist (L ja R), mis ümbritsevad kanamütsiini-, bleomütsiini- ja streptomütsiiini resistentsusgeene (kanr, bler, strr). Tn10 koosneb kahest erisuunalisest IS10-elemendist (L ja R), mis ümbritsevad tetratsükliini resistentsusgeeni (tetr). bp, nukleotiidipaari. 16. Transposoonide tüübid 1
Metabolism Anaeroobne+aeroobne Aeroobne Rakuline organiseeritus Peamiselt üherakuline Peamiselt hulkraksed 5. Arhede ja eubakterite peamised erinevused Arhede membraanilipiidides on eetersidemed, eubakteritel estersidemed ning rakuseinas peptidoglükaanid ka. Arhedel on intronid, eubakteritel neid pole. rRNA ja ribosoomide valgud erineva koostisega (eubakterite ribosoomid on tundlikud klooramfenikooli suhtes). Valkude sünteesil esimene n-terminaalne aminohape arhedel metioniin, eubakteritel formüülmetioniin. Arhede viburid paneb liikuma ATP hüdrolüüs, eubakteritel [H+] erinevus membraani külgedel. 6. Esimesed prokarüootsed organismid tekkisid ~ aastat tagasi 3.5miljardit 7. Esimesed eukarüootsed organismid tekkisid ~aastat tagasi 1-1.5miljardit 8. Millised sümbiontsed bakterid on seotud õhulämmastiku assimileerimisega?
Eukarüootidel genoom jagunenud kromosoomide vahel, prokarüootidel esineb rõngaskromosoom. 5. Arhede ja eubakterite peamised erinevused - Genoomide struktuur : arhedel esinevad intronid, eubakteritel need puuduvad. - Membraanis lipiidid arhedes eetersidemetega, eubakterite puhul estersidemetega. - Eubakterite rakusein koosneb peptidoglükaanidest, arhede puhul mitte. - rRNA ja ribosoomi valkude koostis erinev. Eubakterite ribosoomid tundlikumad klooramfenikooli suhtes, arhede ribosoomid mitte. - Valkude sünteesil esimene N-terminaalne aminohape on arhedes metioniin, eubakteritel formüülmetioniin. - Eubakteritel on viburite liikumapanevaks jõuks prootonite konsentratsiooni erinevus membraani külgedel, arhedel on selleks ATP hüdrolüüs. - 6. Esimesed prokarüootsed organismid tekkisid ~ aastat tagasi Vanimad leitud jäänused on ~3.4 miljardit aastat vanad. 7
kombineeritult automaatse kolooniate lugemise seadmega. Selektiivsööde. Selektiivsöötmetes kasutatakse segavate mikroobide kasvu takista- vaid kemikaale. Enterobakterite (nt salmonellad ja E. coli) puhul on kasutusel sapisoolad. Grampositiivsete bakterite kasvu takistamiseks lisatakse söötmetele briljantrohelist ja kristallvioletti. Selektiivsuse tagamiseks lisatakse teatud söötme- tele erinevaid antibiootikume, näiteks tsefaloridiini, klooramfenikooli, tsüklohek- simiidi ja streptomütsiini. Söötmetele lisatakse ka teisi kemikaale, nagu liitium- kloriidi, tallium(I)atsetaati jne. Samal eesmärgil võib kasutada ka osmootselt aktiivseid komponente, nagu glütserool ja naatriumkloriid. Näited söötmetest, mis nimetatud komponente sisaldavad, on toodud tabelis 3.1. Hallitusseente välista- miseks ning aeglasemalt arenevate seente kasvu soodustamiseks kasutatakse dikloraani (dichloran)
teke toimub. Vajalik ATP. Esinevad pro- ja eukarüootides. 31 *Arhede ja eubakterite erinevused!!! Arhede membraanilipiidides on eetersidemed, eubakteritel estersidemed ning rakuseinas peptidoglükaanid ka. Arhedel on intronid, eubakteritel neid pole. rRNA ja ribosoomide valgud erineva koostisega (eubakterite ribosoomid on tundlikud klooramfenikooli suhtes). Valkude sünteesil esimene n-terminaalne aminohape arhedel metioniin, eubakteritel formüülmetioniin. Arhede viburid paneb liikuma ATP hüdrolüüs, eubakteritel [H+] erinevus membraani külgedel. Kordamisküsimused: rakutuum, geeniregulatsiooni sissejuhatus. Kordamisküsimused: rakutuum, geeniregulatsiooni sissejuhatus. 1. Nimeta protsesse, mis toimuvad eukarüootse raku tuumas. DNA replikatsioon, reparatsioon ja RNA transkriptsioon, tuumatransport, RNA subühikute kokkupanek 2
Diagnostika. Isolatsioon roojast selektiivsete söötmetega. Tüüfuse puhul saadan verekülvi 5. palavikupäeval, siis tehakse ka antikehade määramine. Ravi ja profülaktika. Salmonelloosi puhul antibiootikumravi ei soovitata, kuna see võib haiguse kulgu pikendada. Salmonelloosi empiirilises ravis ampicillin, TMP-SMX, fluorokinoloonid, III pk tsefalosporiinid. S. typhi ja S. paratyphi infektsioone ravitakse fluorokinoloonide, klooramfenikooli, TMP-SMXi, laia spektirga tsefalosporiiniga. Fluorokinoloonide ja III pk tsefalosporiinide vastu levivad resistentsusplasmiidid. Enamasti saab infektsiooni kontrollida linnuliha ja munade korraliku läbiküpsetamisega, teiste toiduainete toore linnulihaga kokkupuutumise võimaluse elimineerimisel. S. typhi ja S. paratyphi kandlus tuleks identifitseerida ja välja ravida. S. typhi vastane vaktsiin endeemilistesse piirkondadesse sõites. Vaktsiinid on suukaudne elusvaktsiin ja polüsahhariidne
redutseeriva jõu väärtus tõuseb ning mõnekümne minuti järel hakkab langema. Kui anaboolse redutseeriva jõu väärtuste muutusi on võimalik rakus detekteerida, siis kataboolsel redutseerival jõul suuri muutusi pole või toimub see väikese amplituudiga. Näiteks suktsinaadi lisamisel nälgivatele rakkudele toimus kataboolse reutseeriva jõu lühiajaline järsk tõus, mis kiiresti langes platoole. Rifampitsiini lisamisel rakkudele toimus kataboolse redutseeriva jõu langus, samas kui klooramfenikooli lisamine väärtust ei muutnud. Rakkude ümberkülvamisel minimaalsöötmesse, milles puudub energia- ja C- allikas, E. coli's tõuseb AEC kiiresti 0,6-lt 0,8-le, mille järel toimub jälle kiire AEC langus. See viitab sisemiste energiavarude kiirele ärakasutamisele, mis päädib üsna pikka aega (20 tundi) AEC väärtuse hoidmisega 0,6 juures. Sellisel väärtusel rakud ei sure, kuid ka ei kasva. Seega, isegi toitainete puudumisel suudab bakter ennast elus hoida ning oodata nn paremaid aegu
annaabi.ee 
