ehk seotakse tuhaga kaltsiumi poolt (põlevkivis on kaltsiumi ja väävli suhe vahemikus 810, mis on küllaltki suur). Lämmastikdioksiidi tekib väikestes kogustes ja süsinikdioksiidi tekib 48% vähem kui PF tehnoloogiaga. Samuti on ka tuha keemiline koostis erinev. CFBS tuhas on vähem reaktiivset kaltsiumoksiidi võrreldes PF-iga, samuti on seal vähem kaltsiumsilikaate ja rohkem anhüdriiti. Üheks miinuseks on see, et keevkihi tehnoloogiaga tekib vähem klinkrimineraale, mis on sideaine omadustega see mõjutab põlevkivituha kasutusvõimalusi ehitusmaterjalina. Tuhaväljad Põlevkivituhka ladestatakse vee abil tuhaväljadele. Suurtes kogustes hakkas põlevkivituhka tekkima 1959. aastal, kui tööd alustas Balti soojuselektrijaam. [1] NäiteksNarva lähistel tuhaväljadel katab tänapäevaks tuhk Õismäe suuruse pindala ehk ligikaudu 18 ruutkilomeetrit ja tuhakihi paksus on 4045 m [3]
kätte ehk seotakse tuhaga kaltsiumi poolt (põlevkivis on kaltsiumi ja väävli suhe vahemikus 810, mis on küllaltki suur). Lämmastikdioksiidi tekib väikestes kogustes ja süsinikdioksiidi tekib 48% vähem kui PF tehnoloogiaga. Samuti on ka tuha keemiline koostis erinev. CFBS tuhas on vähem reaktiivset kaltsiumoksiidi võrreldes PF-iga, samuti on seal vähem kaltsiumsilikaate ja rohkem anhüdriiti. Üheks miinuseks on see, et keevkihi tehnoloogiaga tekib vähem klinkrimineraale, mis on sideaine omadustega see mõjutab põlevkivituha kasutusvõimalusi ehitusmaterjalina. Tuhaväljad Põlevkivituhka ladestatakse vee abil tuhaväljadele. Suurtes kogustes hakkas põlevkivituhka tekkima 1959. aastal, kui tööd alustas Balti soojuselektrijaam. Näiteks Narva lähistel tuhaväljadel katab tänapäevaks tuhk Õismäe suuruse pindala ehk ligikaudu 18 ruutkilomeetrit ja tuhakihi paksus on 4045 m .