psühhiaatrilistes uurimustes juhtumeid, kus platseebo kontrollkatsetes on platseebo efekti tase kõrge. Näiteks depressiooni uurimustes on raporteeritud 50 % efekti määra, 34 % määra bipolaarse häire, 23% - 34 % määra paanikahäire ja 43 % efekti määra lühiajalise skisofreenia uurimustes (Lau & Mao 2003). Paranemine skisofreenikute hulgas, kes on saanud platseebot uurimuslikes katsetes, on isegi nii tavaline, et see representeerib kliinilistele uurimustele märkmisväärset teaduslikku takistust bioaktiivsete ravimite tõhususe tõestamisel (Kemp & Kalali jt, 2008). Sellised andmed näitavad ehk seda, et kuigi üksikisiku tasandil potentsiaalne risk mingeid tulemusi platseebo-ravist mitte saada või siis psüühilise seisundi halvenemiseks on jäädavalt olemas, ei saa platseebo efekti sagedust alahinnata. Ei saa alati eeldada, et alternatiiviks platseebo-ravile kliinilistes katsetes on
5 Madal * Normaalkaal 18.5 .... 24.9 Keskmine Ülekaal 25.0 Keskmine (Eel)rasvumus 25.0 ... 29.9 Suurenenud Rasvumise I aste 30.0...34.9 Mõõdukas Rasvumise II aste 35.0...39.9 Tugev Rasvumise III aste 40.0 Väga tugev * kuid on suurenenud risk teistele kliinilistele probleemidele, nt anorexia nervosa. Vööpiirkonna rasvmuse mõõtmine sellest, kuidas jaotub keharasv, oleneb ka risk terviseprobleemidele. Vööpiirkonna rasvumusega inimestel on suurem risk haigestuda südamehaigustesse ja diabeedi teise tüüpi. Mõõtmisel tuleks kasutada talje ja puusa suhet (WHR). Kõrge WHR peegeldab kasvanud riski rasvumusega kaasnevatele haigustele. 2
Tervis on mitme omavahel vastastikku mõjuva teguri, s.h geneetilise konstitutsiooni tulemus. Seetõttu pole kõigil ühesugune tervislik-kehaline ja vaimne heaolu võimalik. Pärilikkus on üks olulisemaid tegureid, miks kõik inimesed ei ole ühesuguse vastuvõtlikkusega südame-veresoonkonna haigustele, diabeedile jne. KEHALISE AKTIIVSUSE, FITNESSI JA TERVISE MÄÄRAMINE. Vahendid varieeruvad suuresti kohaldatavuse poolest epidemioloogilistele uuringutele, kliinilistele uuringutele ning individuaalseks mõõtmiseks. Mõõtmise juures tekib probleem sellega, et kehaline aktiivsus on väga kompleksne ja sellele kulub 15-40 % isiku kogu energiakulust. Määramise metoodikad: 1. KALORIMEETRIKA - otsene soojusvahendus (spetsiaalsed kambrid) - kaudne (respiratoorne) 2. FÜSIOLOOGILISED MEETODID - SLS monotooring - radioaktiivne vesi - MHT määramine (max. aeroobne võimekus) 3. MEHAANILISED JA ELEKTROONILISED SEADMED - pedomeetrid (sammulugejad)
ja ajus samuti nagu geneetilinegi info nukleiinhapete ja valgu sünteesimise mehhanismidega. Keeruliste mäluvormide häirete süstematiseerimine omab suurt praktilist tähtsust kliinikumis ja on kasutusel diangostikas. Psühholoogilised ja neurobioloogilised uuringud arenesid kogu aeg üksteisest eraldi, alles viimastel aastakümnetel on need ühendatud ja 1800. aastatel Jacksoni, Wernicke ja Cajali uuringud näitasid, et teatud ajuosades toimuvad muutused on aluseks ka kliinilistele muutustele ja et aju eri osades on oma eriline tähsus üksteise suhtes: frontaalaju osas kahjustus on teistsugune kui väikeajus. Tähtsaim osa mälu mehhanismide selgitamisel on ajukoorel ja hippokampusel (elektrofüsioloogilised ja magneetkompuuteruuringud). Ajud funktsioneerivad ühtse süsteemina. Kui aju eri osades tekivad kahjustused, ni on ka vastav haigus diagnoositav näitek Parkinsoni, Alzheimeri või Korsakowi tõvena. Mälumehhanismid on siirdunud ilmselt ikka rakutasemele, siis
kuni 20 000. Lastetus võib olla nii primaarne (varasemaid rasedusi pole) kui ka sekundaarne (lastetus on tekkinud pärast varasemat rasedust). 30% juhtudel on paari lastetus tingitud naise viljatusest ning 30% juhtudel mehe viljatusest. Ülejäänud 40% juhtudel on põhjused mõlemapoolsed või jäävad selgusetuks (www.itk.ee/public/files/Lastetus%20ja %20kunstlik%20viljastamine.pdf). Viljatust põhjustavad mitmed faktorid. Lisaks kliinilistele faktoritele võivad seda põhjustada ka näiteks meelemürgid ja stress. Kaasaegne viljatusravi pakub mitmesuguseid võimalusi.Konkreetse raviviisi valik sõltub viljatuse tüübist (põhjustest), mille selgitamiseks on vaja teostada uuringuid. Kunstlik viljastamine on kõige populaarsem, kuid see on kulukas ning igaüks seda ei saa lubada. Selle protseduuri ajal võib olla inimestel suur emotsionaalne koormus.
Militaarpsühholoogia- Organisatsioonpsühholoogia 7.Geeniteaduse ja arengupsühholoogia seos Geeniuuringud annavad arengupsühholoogidele teavet, kui palju inimese käitumises on määratud pärilike teguritega, kui palju on keskkonna (kasvatuse) mõju tulemus. Geneetikute uuringud annavad kliinilistele psühholoogidele infot psüühika häirete bioloogiliste põhjuste kohta.Eristatakse teoreetilisi ja rakenduslikke suundi-esimesed on baasiks teisele 8.Psühholoogide neli eetikakoodeksit testimisel , katsetel 1) Katseisikule tuleb tagada privaatsus 2) Katses osalemine on vabatahtlik 3) Informeeritud nõusolek 4) Ei tohi tekitada kestvat tervisehäda 9.Korrelatsioon, tunne ära positiivne ja negatiivne seos( Korrelatsioon näitab, kuivõrd tugevasti kaks asja vastastikku seotud on)
uut alustada, samuti valida endale sobiv mängukaaslane , mänguvahendid ja mänguteema.*Emotsionaalsus: mäng on tavaliselt seotud positiivsete emotsioonidega rõõm, elevus, naudingud jne. Kui see ka poleks nii, väärtustavad lapsed ikka mängu seost positiivsete emotsioonidega. 2.Mängu uurimise ajaloolised etapid: 1.etapp- 20.-30.a-d: uurimused tuginesid l/põlvega seotud töödele, käsiraamatutele, emade päevikutele ja kliinilistele uurimustele.2.etapp- 40.-50.a-d: Searsi jt. uurimused, mis vaatlesid eelkõige kujutlusmängu kui projektiiv testi lapse sisemaailma analüüsimisel. Samuti vaadeldi kokurentsi võistluse, agressiooni, perekonna rolli laste mängus. 3.etapp 60.-70. a-d: Plahvatuslik mängu uurimuse kasv (,,Sience of play") 4.etapp-Käesolev aeg. 3.Klassikalised mängu teooriad (Locke, Rousseau, Schille, Spencer, Groos jt): J. Rousseau: Lapse mänguline tegevus oma maailmas võimalsdab tal ilmutada erilisi
muutused, mis soodustavad sekundaasete haiguste kujunemist nagu kopsupõletik või mõni muu infektsioon. Patofüsioloogia Alzheimeri tõve diagnoosi püstitamine põhineb kliinilisel ja neuropatoloogilisel hinnangul. 1 Peaaju muutused ja kliinilised ilmingud ei pruugi alati paralleelselt kulgeda: üks võib olla tunduvalt märgatavam, teine avalduda vaid minimaalselt. Ometi on Alzheimeri tõve esialgset diagnoosi võimalik püstitada ainult kliiniliste tunnuste alusel. 3 Lisaks kliinilistele leidudele on Alzheimerile omased mitmesugused spetsiifilised neuroloogilised ja neurokeemilised muutused ajus. Mikroskoopilised muutused ajus algavad tihti enne, kui esinevad esimesed kliinilised nähud. Iseloomulikuks neuroloogiliseks leiuks on aju kortikaalne atroofia, mis on nähtav närvisüsteemi vaatlemisel kompuutertomograafia või magnetresonantstomograafia abil ning PET- uuringuga kindlaks tehtav difuusne peaaju hüpometabolism. Peaajus väheneb
60 aasta vanustest inimestest. Parkinsoni patoloogia: mustuuma neuronite degeneratsioon dopamiini defitsiit (rauda sisaldavad rakud, mis sisaldavad ka dopamiini vähenevad. Dopamiini puudus peab olema suur, et haigus avalduks Kulg ja prognoos: Parkinsonistlik sündroom e parkinsonism on ekstrapüramidaalsüsteemi (basaalganglionide) kahjustusest tingitud kliiniline sündroom. Parkinsoni tõve kliinilistele avaldustele eelneb pikaajaline prekliiniline periood, kuni dopamiini tase langeb 20%-ni normaalsest, mil avalduvad kliinilised nähud. Peamised avaldused Motoorsed: hüpo- ja bradükineesia - liigutused kohmakad ja aeglased, liigutuste kiirus ja ulatus vähenevad, korduvatel liigutustel tekib takerdumine. Hüpokineesia esineb kõigil parkinsoni haigetel ning on kõige olulisem liikumishäire tekitaja
annaabi.ee 
