Pehmem merelisem kliima ja avamaastike laienemine I aastatuhandest pärinevad vanimad vikatileiud Uue kultiveeritud liigina kasut kanepit Kohanesid pisinärilised Suureneb tulnukate ja kultuurist metsistvate taimede osakakaal 700-800 a tagasi sagenesid eriti külmad talved Külmad ja lumerohkem talved 19. Saj keskpaigas muutus kliima jälle pehmemaks Elustiku mimekesisuse suurenemisel võib eristada kolme märgatavat liigirikuuse tõusu perioodi: 1. Arktilisel kliimaperioodil- maismaa koloniseerminine 2. Atlnatikumi algus- kliima soojemaks ja niiskemaks 3. Subboreaali keskosa- karjakastvatus ja põllundus Muutused viimastel sajanditel Metsasuse mutus: Esimese maailmsõja eel - 19%, 1961.a. – 45%, 2010 – 51% Niitude vähenemine: 2% 1954.a. niitude pindalast säilinud Loopealsete kadu: Palju vähenenud Liigid kaotavad kui elupaigad kaovad nt Pääsusilm, Mõru vahulill, Madal mustjuur ja teised...
kuulekalt tagasi, hoidudes karjana kokku noorhobused, vabad ja varsaga märad... Metshobune Eestis Rääkides hobuse ajaloost Eestis ei saa kuidagi mööda minna metshobusest. Kõige varasemad teadaolevad metshobuse luuleiud on pärit Kunda Lammasmäelt (VIIIVII aastatuhat e. Kr.), kus nad moodustasid 0,5% kogu luuainesest. Metshobuse esinemise maksimum oli suhteliselt soojal ja niiskel atlantilisel kliimaperioodil. Kääpa asulast (III aastatuhat e. Kr.) saadi kokku 282 metshobuse luud, kultuurkihi alumistes horisontides moodustasid nad 4,0%, ülemistes 1,5% kogu luuainesest. Üksikuid sellele liigile kuuluvaid luuleide on saadud ka teistest hilisematest kiviaegsetest asulakohtadest. Seega on hobuse kodustamine Eestis välistatud nii väikese arvukuse põhjal ei ole see võimalik, liiatigi peaks sel juhul hobuseluude osatähtsus arheozooloogilises materjalis pidevalt suurenema, mitte vähenema.
Laialt olid levinud männi-, kase- ja kuusemetsad, samuti laialehised metsad (tamm, jalakas, sarapuu, valge pöök). Enne Valdai jäätumist kadusid metsad, suurenes vaevakase, lõikheinaliste ja kõrreliste osatähtsus. Sellest ajast pärineb ka koldjas selaginell. Hilisjääaeg ehk mandrijää paigutine sulamine algas umbes 13500 aastat tagasi, sellele järgnes umbes 2000 aastane arktiline kliimaperiood. Hilisjääaeg lõppes umbes 10000 aastat tagasi. Arktilisel kliimaperioodil, toimub setete ümberpaigutamine, selle pärast on raske neid klassifitseerida, me ei tea kust need pärit on. Esindatud olid tundrataimed (vaevakask, selaginell, kask (34 80%),lepp (42%) haab, mänd (6 40%), kuusk (2 17%), rabamurakas, arktilised pajuliigid). Metsad olid hõredad soometsad, Pandivere, Sakala kõrgustikul kasvasid kidurad männikud, milles leidus ka harukaske. Setetes domineerivad
saj. alguses. Märgatavalt suureneb tulnukate ja kultuurist metsistuvate taimede osakaal uute soontaimeliikide lisandumise kiirus on viimasel kahel sajandil olnud keskmiselt kolm liiki aastas. Umbes 700800 aastat tagasi sagenesid eriti külmad talved (väike jääaeg). 9. sajandi keskpaigast muutus kliima jälle natuke pehmemaks. Elustiku mitmekesisuse suurenemisel võib eristada kolme märgatavamat liigirikkuse tõusu: a) Arktilisel kliimaperioodil (13 000 BP) mandijääst vabanenud maismaa koloniseerimine tundra- ja avakoosluste taimedega, b) Atlantikumi alguses (8000 BP) seoses kliima soojenemise ja merelisemaks muutumisega. Samasse aega jääb Litoriinamere kujunemine, mil soolase merevee sissetungiga suurenes mereelustiku liigirikkus, c) Subboreaali keskosas (ca 4000 BP) seoses ulatuslikuma karjakasvatuse ja põllunduse algusega, mil suurenes inimkaaslejate liikide osatähtsus. Viimase liigirikkuse tõusuga käib kaasas mõningate
Tollases soojas ja niiskes kliimas valitsesid eelkõige laialehised puud, nagu praegu võib näha Saksamaal ja Poolas. Sellesse ajajärku jääb ka asustuse ja puisniiduilmelise maastiku laienemine. Ilmselt ei raiutud asulakohtade ümbrust päris lagedaks, vaid jäeti kasvama eri liiki puid, sest igaks otstarbeks kõlbab paremini teatud puuliik ning puude vedu kaugelt olnuks raske. Esimesed koduloomad – veis, siga, kits ja lammas – jõudsid siia nöörkeraamika kultuuri ajal subboreaalsel kliimaperioodil, alates umbes 3000 aastat e.Kr. Tollane kliima oli nüüdisaegsest jahedam ja kontinentaalsem, seetõttu oli hädavajalik varuda loomadele talvist lisasööta – lehisvihtu. Vihtade tegemiseks sobivaid oksi saab paremini hõredalt kasvavatelt puudelt ja põõsastelt, see soodustas omakorda puisniiduilmeliste maastike laienemist. Nüüdisaegse ilme omandasid niidud umbes 1500–2000 aastat tagasi, mil hakati kasutama vikatit: selle abil niideti koduloomadele talveks heina
Suuremaskaalalistest teguritest on oluliseks koosluse liigiarvu mõjutajaks selle liigifond ehk nende liikide hulk, mis on võimelised antud koosluses kasvama (Taylor jt., 1990; Zobel, 1992, 1997; Eriksson, 1993; Pärtel jt. 1996; Pärtel & Zobel, 1999). Luhaniidud on tekkinud lammimetsadest inimtegevuse tulemusena. Suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Halliste, Pedja jõgi) ääres figureerisid need vähesel määral puisniitudena juba atlantilisel kliimaperioodil. Laiemas ulatuses hakkasid aga lamminiidud kujunema alates esimese aastatuhande keskpaigast e.m.a karjakasvatajate hõimude ilmumisel Eesti aladele (Laasimer, 1965). Luhaniidud on suhteliselt vanad traditsioonilised kooslused, mistõttu on neil suur liigifond, sest suurem hulk liike on pikema aja jooksul jõudnud seal kohaneda. 3 Kõrge liigirikkuse püsimisele on peale liigifondi hüpoteesi välja pakutud erinevaid selgitusi
annaabi.ee 
