Eesti loomastik A variant 1. Iseloomusta eesti roomajatefauna olukord liikide seisundi, ohustatuse ja arvukuse seisukohast 2. Nim. Vähemalt 2 imetajat, kellel esineb latentne periood munaraku arengus ning selgita mis see on 3. Milline oli läänemere esimene soolase veega periood ja mis selle kliimaperioodi jooksul elustikus muutus. 4. Koerlased süstemaatiline kuuluvus, liigid eestis ja nende ühised bioloogilised ja ökoloogilised tunnused (sigimine, toitumine, elupaigavalik) 5. Atlantiline kliimaperiood kliimaperioodi peamised isel. Jooned ning fauna muutused sel perioodil. 6. Nim. 2 eesti elustiku uurimiseks kasutusel olnud meetodit, selgita mõlema põhimõtet ja nim. 1 olulisem teadlane. 7. Nim
ilmastikuolud erinesid tänapäevastest mitme näitaja poolest. Niisiis, kaugemast ajast on meieni säilinud sookilpkonna jäänuseid, peamiselt kilbise tükke. Senised leiud kolmest meie noorema kiviaja asulakohast Tamulast ja Kääpalt Võru lähedalt ning Kudrukülast Narva lähedalt pärinevad 40005000 aasta tagant. Sel perioodil, mil need asulakohad kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav KeskEuroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn. subboreaalsesse kliimaperioodi, mida iseloomustatakse kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved, kuid samas soojad suved. Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust
Perakülast viib randa pikk munakivitee, mis ehitati Tsaari-Venemaa aegadel 1914 – 1915, hõlbustaaks ligipääsu Allikajärve poolsaare salajasele raadiojaamale, mis kuulas merelt sõjalaevadelt kanduvaid morsesignaale. Maaliline Allikajärv on magnet nii kalamehele kui ka matkajale. Allikajärve kutsutakse ka tantsujärveks ja Tuksi järveks. Tantsujärv on haruldane selle poolest, et üle järve viib sillake. Idakalda õõtsikul kasvab atlantilise kliimaperioodi relikt – mõõkrohi. Kalastikus on esikohal koger ja linask, vähem leiduvat ahvenat, särge ja haugi. Järve äärde on RMK ehitanud lõkkekohad.
looduses käituma (kas kaitsta või mitte ? mis on kaitsmise eesmärk jne?) 4. mis on koprofaagia? Kellel esineb? 5. sõralised süstemaatiline kuuluvus, liigid eestis ja nende ühised biol ja ökol tunnused (sigimine, toitumine, elupaigavalik jne) 6. nim 2 eesti elustiku uurimiseks kasutusel olnud meetodit ja selgita iga meetodi põhimõtet ning nim 1 olulisem teadlane 7. milline oli läänemere oluline riimveega periood ja mis selle kliimaperioodi jooksul elustikus muutus? 8. nim 5 lindude anatoomilist või füsioloogilist kohastumust lendamiseks 9. millised on eesti puistute linnustikku peamiselt muutvad/ohustavad tegurid? 10. eesti sisalikuliigid: levik, ohustatus, bioloogia 1. Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn
Eesti ala asustamine selgrootutega algas ilmselt varsti pärast mandrijää taandumist ja esmase tundrataimkatte teket. Sellest ajast on säilinud mitmeid arktilise levikuga liike. Enamik algseid liike tõrjuti kliima soojenedes põhja poole. Laialeheliste metsade levides hakkas Eestisse tungima soojalembesemat faunat, algul kagu suunast (Eurosiberi komponent), hiljem edelast peamiselt Lääne-Eesti ja saarte kaudu (Lääne-Palearktiline komponent). Sub- Atlantilise kliimaperioodi lõppedes algas uus ida- ja põhjapoolsete liikide sissetung, mis kestab tänaseni. Selgrootute väiksema liikuvuse ja suurema liigirikkuse tõttu on varasemad arengujärgud jätnud Eesti selgrootute faunasse rohkem jälgi kui selgroogsete faunasse. Selgroogsete fauna areng on olnud dünaamilisem, asustus lindudega tekkis tõenäoliselt juba osaliselt jää all olnud territooriumil. Arktilised liigid on tänapäeval enamikus kadunud, nende jäänukiteks võib veel pidada näitekskaurilisi
Jää sulamisest alates hakkas "kokku surutud" olnud maakoor kerkima sellest on tingitud maatõus. Eestis on maatõus eri kohtades erinev. Kõige kiirem on see Loode-Eestis kuni 3 m 1000 aasta jooksul, Lääne-Eestis ja saartel 2,5 m 1000 aasta jooksul. Maatõus pole ühtlase kiirusega protsess. Aja jooksul see aeglustub, lisaks mõjutavad maatõusu konkreetsetes kohtades ka muud tegurid, nt merepinna tase. Mesoliitikumi alguseks loetakse Eestis 9600 ema see on preboreaalse kliimaperioodi algus. 1 LÄÄNEMERE STAADIUMID: Balti jääpaisjärv (ca 12000-9600 ema) Seejärel tekkis ühendus ookeaniga Kesk-Rootsi kohalt. Kesk-Rootsi suured järved Vänern ja Vettern on selle jäänukid. Joldiameri (9600-9000 ema) Seejärel sulgus ühendus taas ja kujunes
puudumine metsade koosseisus, suure tähtsusega olid ka kaasikud. Nende levik oli seotud madalamate ja niiskemate aladega, levisid jõgede ja järvede madalikel, isegi Ida - Eestis. Perioodi teisel poolel muutus kliima niiskemaks, hakkasid tekkima sood; soostuma hakkas mineraalmaa ja väiksemad veekogud kasvasid kinni. Levisid lubjalembelised tarnad ja teised lõikeheinalised. Põõsarinde moodustas sookask. Boreaalse kliimaperioodi lõpupoole hakkas välja kujunema lammimetsa tüüp, mille koosseisus omas esialgu kõige suuremat tähtsust sanglepp. Atlantilisel kliimaperioodil 6000 kuni 3000 aastat e.Kr. oli kliima tunduvalt niiskem ja soojem kui praegu. Siis oli kõige soojem kliimastaadium, mis Eesti alal olnud on. Algas intensiivne rabastumine. Märgatavalt suurenes lepa, eriti sanglepa levik, männikute pindala vähenes ja kuusikute leviala laienes Mulla viljakus tõusis ning tänu sellele muutusid
alguses umbrohi nisu- ja odrapõldudel, ning alles hiljem, Rauaajal võeti rukis kasutusele iseseisva põllukultuurina. Subatlantikum (25000 BP) Esimese aastatuhande alguses p.Kr. saavutas kuusk Eestis oma teise maksimumi ja intensiivistus taigale iseloomulike loomade sisseränne idast. Kui Kesk- Euroopa ilvese, karu ja põdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise käes, siis Baltimaadel pidasid need vastu tänu idast tulevale täiendusele. Subatlantilise kliimaperioodi teise poole algust, u. 1900900 aastat tagasi, iseloomustab pehmem merelisem kliima ja avamaastike laienemine. I aastatuhande algusest pärinevad vanimad vikatileiud. Uue kultiveeritud liigina kasvatatakse köietoorainet kanepit. Subatlantikumi nooremas osas (10000 BP) omandas taimestik kaasaegse ilme. Esimesed kirjalikud andmed floora liigilisest koosseisust ilmuvad 18. saj. alguses. Märgatavalt suureneb
nimeks saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis). Väga harva leidub ka mustjat sepsikat (Schoenus nigricans ). Allikasood on tuntud taimeharulduste poolest, siin kasvab alpi võipätakas, tömbiõieline luga jt. Varjukast segametsast võime leida Viidumäe vapitaime luuderohtu. See kaitsealune taimeliik on meil praegusest soojema ja niiskema 37 subatlantilise kliimaperioodi relikt, mida Eestis looduslikult esineb vaid vähestes kohtades Saaremaal ja Hiiumaal. Lindudest võib tegutsemas kohata roherähni ja pähklimänsakut. Viidumäe salumetsades elab Eesti suurim maismaatigu viinamäetigu. Valgepõsklagle, kühmnokk - luik, laululuik, hahk ja ristpart ning paljud teised linnuliigid kuuluvad looduskaitse alla. Siin leidub ka hallhüljest, väga harv on pruunkaru. 6. Kas kaitsealal asub administratsioon?
Looduslikult Kivistised kasvab meil teadaolevalt 1538 liiki (sh. 97 alamliiki) subarktilise kliimaperioodi relikt, luuderohi aga siia jäänud soojemast-niiskemast subatlantilisest Meie maapõu on rikas kivististe poolest. Neid uurides soontaimi ja 584 liiki sammaltaimi. Eesti on küll väike,
annaabi.ee 
