Vilde näidendite üheks läbivaks teemaks on kultuuri ostetavus ja müüdavus. Tolleaegne kodanlus ihkas kultuurselt kuulsaks saada ja Euroopasse jõuda. Teose „Tabamata ime“ peategelane Leo Saalep oli rahvale reklaamitud, kui kuulus ja andekas klaverikunstnik, kuigi tegelikult oli ta täiesti tavaline ja keskpärane pianist. Kuulsaks sai ta tänu oma naisele, kes tahtis kõrgseltskonnas hiilata. Selleks ostis ta ära ajakirjanikud, kes kirjutaks Leost kui professionaalsest klaverikunstnikust ja palkas isegi etendustele plaksutajaid, kes andsid oma tormilise aplausiga teistele pealtvaatajatele märku, et tegu on fantastilise etendusega. Olen kuulnud, et tänapäeval populaarse ameerika jutusaate „Ellen“ salvestuse eel palutakse saates osalejatel kunstlikult naerda ja palju aplodeerida. Nii jäätakse pealtvaatajaile mulje, et kõik on väga äge tegelikult on see ülespuhutud. Vilde näidendis „Pisuhänd“ kogus peategelane Sander kuulsust oma sõbra Tiit Piibelehe
(1865-1933) tuntuim eesti kirjanik, kes elatas end kirjutamisega. Töötas ajalehes ,,Virulane". Vilde tõi draamasse linnamiljöö ja eesti haritlaste probleemid. Tema huvitavasid kunstniku positsioon kodanlikus seltskonnas ning kunsti ja äri, vaimsete ja aineliste väärtuste vahekorrad. ,,Tabamata ime" seostub ,,Noor-Eesti" algatatud mõttevahetusega Eesti ja Euroopa üle. Naeruvääristab eesti seltskonna Euroopa-ihalust. Näidend kõneleb klaverikunstnikust, kes naaseb välismaalt Eestisse. Tema ees käib kumu suurest menust Euroopas, kohalik seltskond võtab teda vaimustusega vastu nagu mingit rahvuslikku geeniust. Kui tuleb ilmsiks tõde, et välismaine kuulsusesära on pettepilt ja võltsing, variseb kunstnik vaimselt kokku. ,,Pisuhänd" tegeleb suuresti samade küsimustega, ent on loodud komöödiazanris. Raha- ja vaimuilma suhteid avatakse käänakurohke intriigi ja teravmeelse dialoogi najal
annaabi.ee 
