Romantism
Kui
18.saj oli muusikute jaoks enesestmõistetav raskuspunkt Viin, siis 1830. aastateks kandus
keskus Pariisi. Heliloojate seas tekkis lõhenemine. Tekkisid uus saksa koolkond (Liszt,
Wagner) ja traditsioonilisem grupp heliloojaid (Schubert, Schumann, Brahms, Verdi)
Romantikud hakkasid rahvakunsti koguma, uurima ja loominguliselt kasutama, sest nad
pidasid väga oluliseks nn. kohalikku koloriiti. (legendid, muistendid, eeposed, saagad)
Vaba tundeväljenduse nimel hülgasid romantikud klassitsismiaegsed ranged vormiskeemid
ning lubasid endale mitmesuguseid kõrvalekaldumisi traditsioonidest. Teosed muutusid palju
pikemateks .Nad püüdsid anda muusikateosele sama sundimatult vaba jutustuse ilme, mis on
omane romaanile. Paljudes romantilistes muusikateostes on loogiliselt arenev sündmustik.
Romantikute teoseid võib iseloomustada sõnadega "põgenemine, rändamine".
Romantismiajastu heliloojad võtavad zanrid klassitsismist ja töötlevad neid.