TANTSIJA FÜÜSILISE VIGASTUSE MÕJU ELUKUTSELE SOMAATILISTE TREENINGSÜSTEEMIDE NÄITEL
omakorda lihaskrampe ja valu." (Macdonald, Ness 2001, lk. 194).
Vaatleme näitena tantsijat, kellele arstid on öelnud, et ta peab oma nimmelüli
diskisopistuse tõttu raskest füüsilisest koormusest hoiduma. See ei pruugi olla õige tegevuskava
ei füüsise ega vaimu seisukohast. Oletades, et see tantsija ei suuda end siiski adekvaatselt
hinnata ja proovib lisaks aktiivsele liikumisele näiteks klassikatunnist osa võtta, võime näha
sellises käitumises loomulikke vajadusi ja kasutegurit. Juba Alexanderi printsiibi austajad
väidavad, et tunded jäävad mõistusele alla. Kas siis on selline tantsija, kes oma vaimse
heaolutunde vajaduse mõistusele allutab mingis mõttes enda "haavatud" kehale ohtlik või võib
ta leida seeläbi muid kvaliteete, mida lihtne loogika enam ei halda. Põhimõtteliselt on
igasugune liikumine enesetunnet jälgides vajalik ja õigustatud: "Pikka aega liikumatus asendis