Jumivalguke kukkus kokku peale juuste harjamist. Põialpoiste naasedes, võtsid põialpoisid kammi lumivalgukese peast ära ning lumivalguke oli taaskord elus 3. Kord riietas kuninganna end vanaks daamiks ja taaskord läks Lumivalgukese juurde kui Lumivalguke oli üksi. Seekord andis ta talle mürgitatud õuna. Ning kui lumivalgukke seda sõi siis ta lämbus. Kui põialpoisid tulid siis ei teadnud nad mida teha. Algas lein. Nad panid Lumivalgukese klaaskirstu ja kui matuseid peeti siis ilmus kohale kaunis prints, kes soovis ta suudelda Lumivalgukest. Lõpuks nõustusid ka põialpoisid ja lubasid seda printsil teha. Kui prints suudles Lumivalgukest, siis lumivalgukese kurgust tuli välja õunakild ja Lumivalguke ärkas ellu. Lumivalguke ja prints abiellusid ja kuninganna pandi vangikongi. Lõpp.
Võlausaldajad saatsid kirja tema sugulastele. Lõpuks oli de Croy suguvõsa teatanud, et nemad sellist inimest ei tunne. Seejärel saadeti kiri Poola kuningale, kuid too oli teatanud, et kuna de Croy lahkus tema teenistusest ebaseaduslikult, siis soovitas pöörduda Peeter I poole. Peeter I ei andnud samuti mingeid rahasid. 18. sajandi teisel poolel avastati ootamatult, et de Croy oli ära mumifitseerunud. Kuna jutud levisid ning rahvas hakkas seal käima, siis pandi ta klaaskirstu ning paigutati Roseni kabelisse. 1870. aastal tuli Baltimaade kindrakuberner, kes nõudis de Croy surnukeha mõnitamise lõpetamist ja mahamatmist. 1879 sängitatigi de Croy surnukeha Clodti kabeli all olevasse krüpti. 1979. aastal arheoloogiliste kaevamiste järel maeti ta ümber kiriku peasissekäigust vasakule ja matusekoht kaeti hauaplaadiga.