Euroopas, Aasias ja Loode-Aafrikas. Vilja puuna on pirnipuu vana kultuurtaim, kelle kasvuala ulatub kaugemale põhja poole kui looduslikel liikidel. Võrsed on asteldega või ilma, lehed terved või hõlmised, valged õied kännastena. Pirnipuu vili – kerajas või piklik, harilikult tipust jämedam pirn – sisaldab 80–85% vett, 6–14% sahhariide, 0,1–0,6% happeid, ka mineraalaineid ja vita miine, paljude sortide viljalihas leidub kivisrakke. Kasvunõuded Pirnipuu on valgust armastav taim ja nõuab väga päikesepaistelist asukohta, kus õhk vabalt vahetub.Pirnipuu juurekava ei talu niiskuse üleküllust: vesi tõrjub mullast õhu välja.Tähtis on ka õhuniiskus. Kui relatiivne õhuniiskus on 60-70% piires, kulgevad kõik viljapuu eluprotsessid normaalselt. Õhu normaalseks vahetuseks on vaja tuule kiirust vähemalt 0,5m/s. Suur õhuniiskus soodustab seenhaiguste levikut.
pirniseemneid Sumerlaste allikates kirjeldatud pirni kui meditsiinilise vahendina kuuma mähise komponent Botaaniliselt on pirni puhul tegemist õunviljaga Esineb pirnikujulisi kui ka ümaramaid õunakujulisi pirne Pirni mass 60-300g Söödav viljaliha moodustub hüpantiumist ehk õiepõhja servadest Pirne süüakse põhiliselt värskelt, harvem kuivatatult ja konservitult Korrastab seedimist, dieettoitudes tähtsal kohal Viljaliha sisaldab rohkelt puitunud seintega kivisrakke Seemned viies õõnsuses Pirni värvus võib sõltuvalt sordist olla roheline, kollane, punane, pruunikas Pirni genoom Harilik pirn on üldiselt diploidne (2n=34) Enam kasvatatavad sordid on triploidsed ning tetraploidsed Pirnis geenide arv 42 812 Suurus 118.8 Mb Pirn ja õun Pirn ja õun lahknesid üksteisest 5,4 21,5 milj. aastat tagasi Õuna ja pirni genoomid erinevad suuruses Peamine põhjus korduvate jadade olemasolu Geensed alad siiski mõlemas liigis sarnased
1 PIRN 1.1 Botaaniline iseloomustus Pirn on pirnipuu perekonda kuuluvate liikide vili. Botaaniliselt on pirn õunvili. Hariliku pirnipuu2 sortide viljad on pirnikujulised, liiv-pirnipuu omad aga pigem ümarad, õunakujulised. Nagu õunalgi, moodustab pirni söödav lihakas viljaliha hüpantiumist (õiepõhja servadest). Viljaliha sisadab rohkelt puitunud seintega kivisrakke (brahhiosklereiide). Seemned on tavaliselt kahekaupa viies õõnsuses. Ühe pirni mass 60-300 grammi ja rohkemgi, keskmine mass on 150-180 g. Südamiku, seemnete ja kesta massi osakaal pirni kogumassist on 10%. Pirni värvus võib sõltuvalt sordist olla roheline, kollane, punane, pruunikas vms. 1.2 Ajalugu Inimesed on pirne söönud juba tuhandeid aastaid. Algselt söödi looduslikke pirne. Arheoloogid on ligi 10 000 aasta vanused pirniseemned leidnud Šveitsi Alpidest
Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist. Puidukiud asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes. Okaspuudel harilikult puuduvad, lehtpuupuidus esinevad. Kivisrakkude kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. Kivisrakke võib leida idioblastidena põhikoes, kuid need võivad moodustada ka väga tugeva koe näiteks luuviljaliste seemnes või sarapuupähklis. Kivisrakkude kuju varieerub tugevasti ning sellel põhinevad klassifikatsioonid on sagedaste üleminekute tõttu vähekasutatavad 16. Juhtkudede ülesanded, ehitus ja paiknemine. Tõusev ja laskuv vool. Juhtkimpude ehitus, tüübid. Sõeltorud, saaterakud, trahheed, trahheiidid.
Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist. Puidukiud asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes. Okaspuudel harilikult puuduvad, lehtpuupuidus esinevad. Kivisrakkude kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. Kivisrakke võib leida idioblastidena põhikoes, kuid need võivad moodustada ka väga tugeva koe näiteks luuviljaliste seemnes või sarapuupähklis. Kivisrakkude kuju varieerub tugevasti ning sellel põhinevad klassifikatsioonid on sagedaste üleminekute tõttu vähekasutatavad 16.Juhtkudede ülesanded, ehitus ja paiknemine. Tõusev ja laskuv vool. Juhtkimpude ehitus, tüübid. Sõeltorud, saaterakud, trahheed, trahheiidid.
Epidermi all on põhikoest koosnev esikoor, mida kloroplastide esinemisel nimetatakse klorenhüümiks, suurte rakuvaheruumide korral ka aerenhüümiks. Esikoore põhikude võib talitleda säilituskoena. Vahel esineb siin kivisrakke ning kaltsiumoksalaadi kristalle. Esikoore välises, vahetult epidermi all asetsevas kihis paikneb sageli kollenhüüm. Enamasti ei moodusta kollenhüüm lausalist rõngast, vaid esineb ribadena varre kantidel. Kõrrelistel ja mõnedel okaspuudel, harvem teistel taimedel, on esikoores esinevaks tugikoeks sklerenhüüm. Esikoore sisemine rakkude kiht erineb ülejäänud
Viljad- luuseemnetega punakas kuni mustjas õunvili PIRNIPUU Pyrus Mullastik- Et viljad saaksid kasvada vajavad huumusrikast sügavapõhjalist savikat mulda Niiskus- Valgus- vajavad valgust Haljastusväärtus- mõned liigid on dekoratiivsed, mõned mõeldud viljade kasvatamiseks Puu võra- püramiidjas Lehed- teravaservalised või saagjad, hõlmised Õied- valged, suured, kahelisugulised, kännastes, viietised Viljad- õunvili sisaldab suhrkruid, vett, happeid. Viljalihas on oalju kivisrakke ÕUNAPUU Malus Mullastik- savikat Niiskus- Valgus- suhteliselt valgusnõudlik Haljastusväärtus- tähtis kultuuritaim, kuid oluline ka ilutaimena Puu võra- Lehed- munajad Õied- kahelisugulised, viietised, valged või punased , kobaras Viljad- 5 pesaline, õunvili ümar Õunapuu dekoratiivsed sordid- paberil olemas PIHLAKAS Sorbus Mullastik- vähenõudlikud Niiskus- Valgus- täisvalgus ja poolvari Haljastusväärtus- Paljudel liikidel ja sortidel on haljastuslik tähtsus Puu võra-
või ümara tipuga, ümardunud alusega, terve või peensaagja servaga, leheroots lehelaba pikkune või pikem. Leherood väga tihedalt. Kuivatamisel lehed mustuvad. Õied ja viljad:õitseb mais lehtede puhkemise ajal. Õied valged, 6-9 kaupa kännastes, õied suured, kuni 3 cm läbimõõdus. Viljad valmivad septembris- oktoobris, pirnikujulised või ümmargused, rohelised või kollased, 3-4 cm pikad, lihakad. Viljaliha sisaldab kivisrakke. Seemned tumepruunid, piklikud, ümardunud tipuga. Kasvutingimused:mõõdukalt külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid viljub paremini viljakatel, värsketel muldadel. Kasvab ka poolvarjus, kuid viljakandvuseks vajab täisvalgust. Juurestik hästi arenenud, sügavale tungiv. Eluiga kuni 300 aastat. Kasutamine:puit on kõva, hinnatud nikerdustöödeks. Kultuursorte kasvatatakse viljade saamiseks. Vähesel määral ka haljastuses.
Kivisrakkude kuju varieerub tugevasti ning sellel põhinevad klassifikatsioonid on sagedaste üleminekute tõttu vähekasutatavad. Brahhiosklereiidid on isodiameetrilise ümara kujuga kivisrakud, asterosklereiidid (joonis: F) seevastu meenutavad kujult tähte. Prosenhüümseid kivisrakke nimetatakse makrosklereiidideks. Kui need on kujult otsekui otstest laienenud toruluud ning moodustavad pideva kihi näiteks seemne- või viljakestas, nimetatakse neid osteosklereiidideks. Harunenud taimekarvadele sarnanevad trihhosklereiidid ning niinekiududele
Lehed või peensaagja servaga, leheroots lehelaba pikkune või pikem. Leherood väga tihedalt. Kuivatamisel lehed mustuvad Õied õied valged, 6-9 kaupa kännastes, õied suured, kuni 3 cm läbimõõdus viljad valmivad septembris-oktoobris, pirnikujulised või ümmargused, rohelised või kollased, 3-4 cm pikad, lihakad. Viljad Viljaliha sisaldab kivisrakke Õitsemisaeg õitseb mais lehtede puhkemise ajal Kasvukoht: valgus valgusnõudlik, kuid talub ka poolvarju niiskus niiske muld eelistab viljakat mulda Kasutamine puit on kõva, hinnatud nikerdustöödeks. Kultuursorte kasvatatakse viljade saamiseks. Vähesel määral ka haljastuses Sordid Märkused juurestik hästi arenenud, sügavale tungiv. Eluiga kuni 300 aastat HAPU- ehk HARILIK KIRSIPUU
Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist (sekundaarsed niinekiud); puidurakud - asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes. Okaspuudel harilikult puuduvad, lehtpuupuidus esinevad. Kivisrakud - kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. kivisrakke võib leida idioblastidena põhikoes, kuid need võivad moodustada ka väga tugeva koe näiteks luuviljaliste seemnes või sarapuupähklis. Kivisrakkude kuju varieerub tugevasti. Juhtkudede ülesanded - kannavad endas vett ja toitaineid; ehitus ja paiknemine juhtkude koosneb torukujulistest rakkudest ja asub taime vartes; Tõusev ja laskuv vool - Ainete transport taime maapealsete ja maa-aluste organite vahel toimub mööda juhtkudesid
47. Perekond pirnipuu ja perekond õunapuu ning tähtsamad liigid Perekond pirnipuu (Pyrus L.) Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega puud, harva põõsad. Võrsed on tihti varustatud asteldega, lehed terveservalised kuni saagjad, lehed vahel ka hõlmised. Abilehed varisevad varakult. Õied valged, suured kahesugulised, viietised,kännastes. Vili õunvili (pirn), sisaldab suhkruid, vett, happeid ja viljalihas palju kivisrakke. Tähtis viljapuu, aretatud üle 5000 kultuursordi. Perekonnas ca 30 liiki, Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Ees-, Kesk- ja Ida-Aasiast ja Loode-Aafrikast. Harilik pirnipuu (Pyrus communis L.) Perekond õunapuu (Malus Mill.) Malus oli õunapuu nimetuseks vanadel roomlastel. Madalad, vahelduvate lihtlehtede- ga, mõnikord astlatega varustatud puud ja põõsad. Õied kahesugulised, viietised, valged kuni punased, koondunud kobaraisse. Vili 5-pesaline, ümar õunvili
LoodeAafrikast. Eestis looduslikult harvaesinev metspirnipuu (P. pyraster) on lähedane liik hariliku pirnipuuga, esinedes põhiliselt Lääne-Eestis. Metspirnipuu on kaitsealune liik. · Võrsed on tihti varustatud asteldega, lehed terveservalised kuni saagjad, lehed vahel ka hõlmised. · Abilehed varisevad varakult. · Õied valged, suured kahesugulised, viietised,kännastes. · Vili õunvili (pirn), sisaldab suhkruid, vett, happeid ja viljalihas palju kivisrakke. Tähtis viljapuu, aretatud üle 5000 kultuursordi. Malus - madalad, vahelduvate lihtlehtede-ga, mõnikord astlatega varustatud puud ja põõsad. Perekonnas ca 35 liiki, millised kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes. Looduslike liikide suuremaviljalisi hübriide nimetatakse paradiisiõunapuudeks ja väiksemaviljalisi mariõunapuudeks. Eestis looduslikult üks liik - mets-õunapuu (Malus sylvestris), mis levinud kasvab Kesk-Euroopast kuni Skandinaaviani
47. Perekond pirnipuu, perekond õunapuu ning tähtsamad liigid Perekond pirnipuu (Pyrus L.)Pirus oli roomlastel pirnipuu nimetuseks. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega puud, harva põõsad. Võrsed on tihti varustatud asteldega, lehed terveservalised kuni saagjad, lehed vahel ka hõlmised. Abilehed varisevad varakult. Õied valged, suured kahesugulised, viietised,kännastes. Vili õunvili (pirn), sisaldab suhkruid, vett, happeid ja viljalihas palju kivisrakke. Tähtis viljapuu, aretatud üle 5000 kultuursordi. Perekonnas ca 30 liiki, Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Ees-, Kesk- ja Ida-Aasiast ja Loode- Aafrikast. Harilik pirnipuu (Pyrus communis L.)Kuni 20 m kõrgune laipüramiidja võraga puu kasvab looduslikult Euroopas, Väike-Aasias ja Iraanis, ilmselt metsistunult Skandinaaviast kuni Kesk-Aasiani. Võrsed varustatud asteldega, kollakaspruunid, paljad. Lehed kuni 8 cm pikad,
annaabi.ee 
