vedelamaks (maapinnale voolanuna muutub magma laavaks). Laava võib väljuda kas rahulikult voolates või plahvatusega. Plahvatuse ajal paisatakse maakoore lõhedest välja suuri kivipomme koos gaaside, veeauru, tolmu ja tuhaga. Seejärel purskab või voolab välja laava. Maapinnal laava jahtub ja ajapikku moodustab koos muu purskematerjaliga koonuse- või kuplikujulise mäe. Osa magmast ei jõuagi maapinnale, vaid tardub juba maakoore lõhedes, moodustades seal kivimkehi. Iga purskega vulkaani kõrgus kasvab. Seega vulkaan ehk tulemägi on moodustunud purskesaadustest maakoores oleva lõhe peale. Vulkaanipursete tagajärjed võivad olla traagilised mudavoolud, laava ja tulekahjud hävitvad asulaid ja põlde. Kuid vulkaanipursetega kaasneb ka kasulikku nt. Purskematerjalist tekib kivim (tuff), mis on hea ehitusmaterjal ; vulkaanilisele tuhale võib kujuneda ka viljakas muld. Seetõttu on vulkaanilised alad tihedalt asustatud ja pärast
Kaledoonia mäestik Euroopas ja Akaadia mäestik Appalachi regioonis Ameeriakas. Kliima stabiliseerus Siluris, lõunapoolusel sulasid Gondwana mandriliustikud põhjustades olulise meretaseme tõusu. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima päikseline ja soe, seal moodustusid ulatuslikud rifid. Loomastikus valdasid selgrootud mereorganismid, madalmeres oli rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad. Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis. Silurile eriti iseloomulikud olid magestunud laguune asustanud ürgvähid eurüpteriidid ja süvameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiniikuid kasutatakse Siluri kivimite stratigraafilisel liigestamisel juhtkivististena.
Seetõttu siluri noorimad kivimid Eestis puuduvad. Ladestu paksus küünib 438 meetrini, Ohesaares. Paleobalti meri asus sel ajal ekvaatorilähedases piirkonnas ja selles moodustusid soojaveelistes tingimustes korallrifid, mille säilmed biohermide näol ulatuvad Lääne-Eestit üle Muhu ja Saaremaa Gotlandi saareni Rootsis (I.Arold, 1987) Loomastikus valdasid selgrootud mereorganismid, madalmeres oli rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad. Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis. Silurile eriti iseloomulikud olid magestunud laguune asustanud ürgvähid eurüpteriidid ja süvameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiniikuid kasutatakse Siluri kivimite stratigraafilisel liigestamisel juhtkivististena.
annaabi.ee 
