See toimus arvatavasti sellepärast, et eestlased said naaberpiirkondadelt inspiratsiooni ja eeskuju. Kivikirstkalmed olid 5-8 meetrise läbimõõduga kividest ring, kus keskel asus perekonnapea, tema kõrval asetses tavaliselt tema naine või siis ka harvemal juhul tema laps. Seejuures iga suguvõsa valis endale ise kivikirstkalme asukoha. Kusjuures kivikirstkalmed polnud ainukesed kalmed nooremal pronksiajal. Lisaks olid ka laevkalmed, mis tulid ka naaberpiirkondadelt. Nende keskele rajati kivikirstud, kuhu puisati põletatud surnute tuhk. Rauaajal toimusid jällegi suured muutused kalmistute suhtes. Seda arvatavasti selle pärast, et toimus ühiskonna kihistumine. Mida rikkam ja edukam oli surnu, seda suurem ja laiem oli tema hauaplats. Uued kalmed olid liivast kuhjatud kääpad. Matmispaikadesse pandi lahkunutega kaasa hõbeehteid, relvi ja muud väärtuslikku. See viitas sellele, et lahkunu oli austatud ja armastatud. Kuna talle kaasa pandud
ehitatud ringmüüriga ümbritsetud kivist kirstu. Kivikirstkalmed tavaliselt rühmiti. Panuseid väga vähe. Nt: jõelähtme, Muuksi. Eliit töötles metalli, elas kindlustatud asulates, tegeles kaubandusega. e) Eelrooma rauaaeg 500 a eKr – 50 a pKr : Raua kasutusele tulek. Vanmim raudese – naaskel – teada Irust. Uut tüüpi kalmed: varased tarandkalmed. Nelinurksed maapealsed kalmed, surnu maeti kalmeala keskele. Kohati ka sees kivikirstud, hilisemates kalmetes kirst kaob. Ka kivivarekalmed: ilma konstruktsioonita kivihunnikud. Panusteks ehted, savinõud. Esimesed linnused, nt Päälda (Muhu saar). Vall pae – raudkividest. 200 a paiku eKr muutub raud Eestis tavaliseks tööriistade ja relvade materjaliks. Odad, kirved, möögad, noad, habemenoad, karjasekeppnõelad, oimuehted. f) Rooma rauaaeg 50 – 450 pKr: Asustus tiheneb, hakatakse harima raskemini haritavaid muldasid, millest varem jagu ei saadud
annaabi.ee 
