"kivijurakas" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

paistis, nagu oleks kirik ise neile pähe varisenud. Kes sel silmapilgul Quasimodot oleks näinud, oleks kohkunud. Peale viskematerjali balustraadi ääres oli ta platvormile kokku tassinud terve kuhja kive. Niipea kui üks kivihunnik balustraadi juures otsa lõppes, asus ta teise juurde. Ta kummardus ja tõusis, kummardus ja tõusis jälle uskumatu väledusega. Ta küünitas oma suure kääbusepea üle balustraadi ja kohe lendas üks kivijurakas teise järel alla. Vahel jälgis ta mõne tubli kivikamaka lendu ja kui see hästi märki läks, röögatas ta: «Hoo!» Hulgused ei kaotanud veel julgust. Juba paarikümnel korral oli paks uks, mille kallale sajad inimesed raskele tammepuust müürilõhkujale hoogu andes tormasid, võpatanud. Uksetiivad praksusid, nikerdused lendasid tükkideks, uksehinged hüplesid iga tõuke ajal, lauad tulid lahti, puuosad pihunesid raudraamikantide vahel. Quasimodo õnneks oli uksel rohkem rauda kui puud.