A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"
Mari ei uskunud mingit õigust, vaid uskus ainult armu. Ta uskus, et ainult elavate vastu saab,
surnute vastu ei saa keegi. Mari meelst polnud hirmsamat asja, kui keegi peaks talle ette
heitma Liisi ja Mareti raisku minekut hooletu järelvalve tõttu. Andresele pidi aga Mari
valetama tüdrukute käikude kohta, sest isa oli liiga range.
Mari tundis linna ees hirmu. Aga teadmine, et tema poeg Indrek elaks seal ilma hirmuta,
oli Mari jaoks kiusatuslikult veetlev ja ta oli rõõmus poja linna mineku üle. Mari muretses,
kas linnas poeg küllalt süüa saab, kas kodukootud asjad kõlbavad selga panna.
3.Pearu abielu oma ``lambasihvriga``
Pearul oli arusaam purjus peaga, et oma lastega ja naisega võib ta oma maapeal teha, mis
heaks arvab. Perenaine kannatas mehe peksmist. Oru perenaine nägi küll, mille peale Pearu
raha raiskas, aga ei tohtinud midagi õelda. Ta rahustas purjus meest ja kui too magas, lasi
sulasel lõhutud asjad ära parandada