Toiduks on bakterid, ainuraksed, pude ja vetikad. Vesikirbud on lahksugulised loomad, esineb nii emas- kui isasloomi. Emased kannavad mune kaasas selja peal hauderuumis. Vesikirbud reageerivad valgusele (silm), ööseks liiguvad nad veekogus sügavamale, nendega koos liiguvad ka planktontoidulised kalad. Sõudikutel (Cyclops) on piklik hargiga lõppev keha. Liikumisele ja vees hõljumisele aitavad kaasa pikad tundlad, liikumisorganiks on jalad. Keha eesotsas asub üks silm ja keha on kaetud kitiinse koorikuga. Emastel ripuvad tagakeha külgedel munadega täidetud kotid. Noortel on mitu vastsejärku. Sõudikuid võib leida ka talveperioodil. Vesikirbud ja sõudikud nagu ka teised väiksemad vähilaadsed on kalade ja nende maimude ning suuremate selgrootute (kiili- ja ujurivastsed, vesiämblik jt.) toiduks. Suurus: mikroskoopilised. Vesikirbud kuni 6 mm, sõudikud kuni 3 mm.
elutingimuste üleelamisteks. Võrguniit tuleb ämblikke tagakehas asuvatest võrgunäsadest. Võrgunäsad on ämblikel kolm paari ja nende paigutus ja kuju võib olla liigiti erinev. Võrgunäsades avanevad võrgunäärmed, mis toodavad valgulist vedelat ainet. Õhu kätte sattudes muutub see vedelik tahkseks ning nii moodustub võrguniit. Kõik ämblikulaadsed on lahksugulised. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks. Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel. Sperma ülekandmisega seotud struktuurid paiknevad aga hoopis lõugkobijatel. Lõugkobija otsal paikneb eriline pirnja kujuga bulbus.
Võrguniit tuleb ämblikke tagakehas asuvatest võrgunäsadest. Võrgunäsasid on ämblikel kolm paari ja nende paigutus ja kuju võib olla liigiti erinev. Võrgunäsades avanevad võrgunäärmed, mis toodavad valgulist vedelat ainet. Õhu kätte sattudes muutub see vedelik tahkeks ning nii moodustubki võrguniit. Võrguniit on väga tugev. Kõik ämblikulaadsed on lahksugulised. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks. Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel. Sperma ülekandmisega seotud struktuurid paiknevad aga hoopis lõugkobijatel. Lõugkobija
Paljunemine: Ämblikulaadsed on lahksugulised. Sugunäärmed, kas muna- või seemnesarjad, asuvad tagakehas. Sigimisbioloogia on neil väga mitmekesine ning paljudel liikidel eelneb paaritumisele omapärane pulmatants. Munade arv kookonis kõigub mõnest üksikust sadadeni. Mõnel lestaliigil täheldatakse partenogeneesi. Ämblikulaadsed on valdavalt munejad, kuid esineb ka sünnitajaid vorme. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks. Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel. 5. Areng Viljastamine on kehasisene, st emaslooma kehas ühinevad seemne ja munarakk Ämblikud.
tigu jõuab täiskasvanuikka, sest koja kasvamine lõppeb huule tekkimisega karbi serval. Lisaks vanusele annavad kasvutriibud meile veel infot toitainete kättesaadavuse kohta. Heades tingimustes kasvab tigu kiiremini ja triibud muutuvad laiemaks [3]. 1.3. Siseelundkonnad Joonis siseelundkondade kohta on esitatud lisas 1. 1.3.1. Seedeelundkond Suus asub keel, mida nimetatakse hõõreliks e. raadulaks. Toit purustatakse hõõreli ja kitiinse lõugplaadi vahel peeneks. Suuava juures asuvad süljenäärmed eritavad seedimisensüüme, mis niisutavad seeditavat toitu, lihtsustades toidu edasi liikumist söögitorru, mis lõppeb maos. Soolestik eraldab suurtes kogustes makku pruuni seedemahla. Soolenääre koosneb väiksematest ja suurematest foliikulitest, täites suurema osa kehaõõnsusest. Pidev seedemahlade edasi-tagasi liikumine mao ja soolestiku vahel suurendab toitainete imendumise protsessi
Peaaju, mis paikneb söögitoru kohal, ei tegele kogu looma elutegevuse kontrolliga, vaid hoopis pea piirkonnas asuvate meeleelundite signaalide töötlemisega. Siin asub kaks paarilist keskust, välimiste ja sisemiste silmade jaoks eraldi, mis tegelevad silmadest tuleva informatsiooni töötlemise ja tõlgendamisega. Sigimine Kõik ämblikulaadsed on lahksugulised. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks. Isaste suguelundid on küllaltki lihtsa ehitusega. Gonaadid paiknevad tagakehas võrgunäärmete peal. Nendest lähtub kaks seemnejuha mis hiljem ühinevad ja moodustavad paaritu lõppkanali, mis avaneb tagakeha kõhtmisel poolel. Sperma ülekandmisega seotud struktuurid paiknevad aga hoopis lõugkobijatel. Spermatosoid
Jalad koosnevad järgmistest lülidest: puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon
o Levib tsüstina o Tugeva immuunsüsteemiga inimesel võib olla nagu gripp o Kahjustab närvisüsteemi o Malaaria: o Põhjustavad malaaria plasmoodiumid. o Levib hallasääsega o Haigushood kellaajalised ja regulaarsed o Inimkehas toimub mittesuguline sigimine o Kahjustab põrna o Rakus paljunevad ja mingi aeg läheb rakk lõhki, kus sees paljunetakse (haigushood) 40.Putukate iseloomustus. o Kitiinse kestaga, o avatud vereringega, o 6 jalga, o keha jaguneb kolmeks: pea, rindmik ja tagakeha, o tundlad ja tiivad, o lahksugulised, o arenevad täis-või vaegmoondega, o värvipigmendid saavad kas lämmastikuga või siis mürkainete talletamisega.
Siber ja Kasahstan olid üksteisest kaugenemise staadiumis. Kõik mandrid, väljaarvatud Baltika, paiknesid troopikavöötmes. Ajastu lõpuks jõudis Baltika 15-20 lõunalaiuskraadile. Maismaa moodustas sel ajal vaid 5-10% planeedi pinnast. Mandrite asend Hilis-Ordoviitsiumi algul umbes 460 Ma (www.scotese.com). Elustik Ordoviitsiumi merede elustik oli väga mitmekesine. Ilmusid sammalloomad, korallid, kihtpoorsed käsnad ehk stromatopoorid, kitiinse kojaga graptoliidid, nautiloidid. Suurenes ka merepõhja elustiku osatähtsus lubikojaga käsijalgsed ehk brahhiopoodid, okasnahksed (meriliiliad, merikerad). Jätkus lülijalgsete trilobiitide õitseng ja esimeste selgroogsete areng. Maismaal esinesid primitiivsed samblataolised taimed ürgraikad. Ladestu kivimid Ordoviitsium jaguneb Vara-, Kesk- ja Ülem-Ordoviitsiumiks. Vara-Ordoviitsiumi ajastik kestis 16 miljonit aastat. Alguses settisid Eesti alal jahedas merevees liivad ja savid
annaabi.ee 
