resistentne DDT-le 5% ning 6 aastat pärast regulaarset DDT-ga kokkupuudet juba 50%. Resistentsust DDT-le põhjustavad neli erinevat mehhanismi: 1) lipiidse komponendi osakaalu tõus rakkudes võimaldab lipiidides lahustuva DDT lokaalset kontsentratsiooni vähendada; 2) teatavad ensüümid inaktiveerivad DDT-d efektiivsemalt; 3) geneetiliselt determineeritud muudatused neuronite membraanides kaitsevad neuroneid DDT toksilise toime eest; 4) muudatused putukate kitiinkestas vähendavad DDT võimet tungida organismi kudedesse. Kõik need muutused on seotud muutustega genotüübis. Seega osaleb resistentsuse väljakujunemisel väga palju erinevaid geene 80.Ontogenees,diferentseerumine ja reageneratsioon Ontogenees ehk isendiarenemine ehk individuaalne areng on üksiku organismi areng organismi tekkimisest (viljastunud munarakust (partenogeneesi korral viljastamata munarakust)) küpsuseni (teise kontseptsiooni järgi loomuliku surmani).Ontogeneesi uurib
5% ning 6 aastat pärast regulaarset DDT-ga kokkupuudet juba 50%. Resistentsust DDT-le põhjustavad neli erinevat mehhanismi: 1) lipiidse komponendi osakaalu tõus rakkudes võimaldab lipiidides lahustuva DDT lokaalset kontsentratsiooni vähendada; 2) teatavad ensüümid inaktiveerivad DDT-d efektiivsemalt; 3) geneetiliselt determineeritud muudatused neuronite membraanides kaitsevad neuroneid DDT toksilise toime eest; 4) muudatused putukate kitiinkestas vähendavad DDT võimet tungida organismi kudedesse. Kõik need muutused on seotud muutustega genotüübis. Seega osaleb resistentsuse väljakujunemisel väga palju erinevaid geene. Alternatiivsete fenotüüpide kompleksne päritavus. Sellised tunnused nagu näiteks resistentsus DDT-le, õisikute pikkus, maisitõlvikute värvus ja ubade suurus on pideva varieeruvusega. Mõnede paljude faktorite poolt samaaegselt kontrollitavate tunnuste avaldumine
5% ning 6 aastat pärast regulaarset DDT-ga kokkupuudet juba 50%. Resistentsust DDT-le põhjustavad neli erinevat mehhanismi: 1) lipiidse komponendi osakaalu tõus rakkudes võimaldab lipiidides lahustuva DDT lokaalset kontsentratsiooni vähendada; 2) teatavad ensüümid inaktiveerivad DDT-d efektiivsemalt; 3) geneetiliselt determineeritud muudatused neuronite membraanides kaitsevad neuroneid DDT toksilise toime eest; 4) muudatused putukate kitiinkestas vähendavad DDT võimet tungida organismi kudedesse. Kõik need muutused on seotud muutustega genotüübis. Seega osaleb resistentsuse väljakujunemisel väga palju erinevaid geene. Alternatiivsete fenotüüpide kompleksne päritavus. Sellised tunnused nagu näiteks resistentsus DDT-le, õisikute pikkus, maisitõlvikute värvus ja ubade suurus on pideva varieeruvusega. Mõnede paljude faktorite poolt samaaegselt kontrollitavate tunnuste avaldumine