Kuidas? Teie ei anna mulle siis iialgi andeks? Kas te mind igavesti mõtlete vihata? Tähendab, lõpp kõigele? See teebki mind halvaks, iseeneselegi vastikuks! Te ei vaata mulle otsagi! Teie mõtlete võib-olla sellal hoopis millestki muust, kui mina siin teie ees püsti seisan ja värisen meie kahe igaviku piiril! Kõigepealt ärge mulle ohvitserist kõnelge! Ma langeksin teie ette põrmu, suudleksin mitte teie jalgu, sest seda teie ei lubaks, vaid maad teie jalge all; nuuksuksin kui laps, kisuksin oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid; kõik aga oleks asjata, kõik asjata! Ja ometi on teie hing täis õrnust ja headust. Teist hoovab kõige kaunimat mahedust; te olete üleni sulnis, hea, kaastundlik ja veetlev. Ainult minu vastu olete kuri! Oh, milline saatus!» Ta peitis pea käte vahele. Tütarlaps kuulis teda nutvat. Seda nägi ta esimest korda. Püsti seistes ja nuuksetest vappudes oli preester haletsusväärseni kui põlvili
Tema ütles, õde Hotchkiss ...» «Aga kuidas ta ometi selle käiakivi sinna sisse sai? Ja kes selle augu kaevas? Ja kes . . .» «Just minu sõnad, vend Penrod! Ma ütlesin -- olge head, andke soustikann edasi! -- ütlesin emand Dunla-pile alles minuti aja eest, et kuidas ta ometi selle käiakivi sinna sisse sai. Ilma abita, mõelge ometi, ilma abita! See on küsimus. Ärge mind petta katsuge; tal pidi abilisi olema; ja palju abilisi pealegi; terve tosin abilisi pidi sel neegril olema. Ma kisuksin kogu talu neegritel naha üle kõrvade, kui aga saaksin teada, kes need abilised olid. Seda ma ütlen, olgu või...» «Te ütlete tosin! Nelikümmend abilist poleks ka selle kõigega hakkama saanud! Vaadake neid nugadest saage ja muid asju; kui tülikas pidi olema neid teha! Vaadake 483 seda läbisaetud voodijalga; nende riistadega saagides kuue mehe nädalatöö! Vaadake seda õlgedest tehtud neegrit voodis ja va a d a k e . . . » «Teil on õigus, vend Hightower
naisel, kuigi me teineteist ei tunne, on teatav mõju minu elule.» «Teil on tõepoolest õigus,» ütles Athos. «Ma ei tunne ühtegi naist, kes oleks seda väärt, et teda otsida, kui ta on kaduma läinud. Proua Bonacieux on kadunud, seda halvem temale, kui ta ei lase ennast üles leida.» «Ei, ei, Athos, teil ei ole õigus,» ütles d'Artagnan. «Armastan vaest Constance'i rohkem kui kunagi varem ja kui ma teaksin kohta, kus ta viibib, olgu see siis kas või maailma lõpus, ma läheksin ja kisuksin ta vaenlaste käte vahelt. Aga ma ei tea seda, kõik mu otsingud on olnud asjata. Mis parata, tuleb ometi meelt lahutada.» «Lahutage oma meelt siis mileediga, mu kallis d'Artag-nan. Soovin teile seda kogu südamest, kui see teid lõbustab.» «Kuulake, Athos,» ütles d'Artagnan, «selle asemel et ennast siia sulgeda, nagu oleksite vanglas, tulge ratsutama ja tehke minuga jalutuskäik Saint-Germaini.» «Mu kallis,» vastas Athos, «mina ratsutan siis, kui mul on hobune, muidu käin ma jala
annaabi.ee 
