V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Jätkates mahedamalt oma juttu, nihkus ta mustlastüdrukut päris ligidale, ta kallistavad
käed lõid end uuesti õrna ja saleda piha ümber, ta silmad lõõmenda-sid ikka enam ja enam ja
kõik rääkis sellest, et härra Phoebusel oli juba ligidal silmapilk, kus isegi Jupiter nii palju
rumalusi tegi, et Homeros oli sunnitud pilve appi kutsuma.
Dom Claude nägi kõike seda pealt. Pehkinud vaadi-laudadest kokkuklopsitud ukse laiad
vahed lasksid läbi ta kiskjalinnu pilkusid. Tõmmu, laiade õlgadega preester, kes seni oli
sunnitud kloostri ranges kasinuses elama, värises ja kees, nähes seda öise armastuse ja
himuruse stseeni. Noore ilusa tütarlapse nägemine, kes oli antud selle palava noormehe
meelevalda, valas sulatina ta soontesse. Eriskummalisi tundeid tekkis ta hinges. Ihara
armukadedusega sukeldus ta pilk kõigesse sellesse, mis avanes vallapäästetud kinnitusnõelte
tagant