Hollmann tutvustas Clerfaytle noort naist nimega Lillian, kes oli samuti sanatooriumi klient. Lillian oli ärritunud ja endast väljas, sest eile suri tema sõbranna. ,,Surm sanatooriumis võtab iga kord inimestelt tükikese lootust ära." II peatükk Lillian läks enda surnud sõbranna tuppa. Kirstu polnud enam toas, kaks koristajat tegid suurpuhastust. Kõik toimus nii kiiresti, sest homme varahommikul on uus elanik juba kohal. Sõbranna oli viidud tuppa nr 7. Lillian läks sisse. Kirstukaas oli kinni ja kõik oli transpordiks valmis. Lillianile torkas pähe mõte, et äkki ta elab veel. Ta mõtles et on ju olnud küllalt juhtumeid, kus inimene on varjusurmast äraganud. Ta mõtles veel enda hulle mõtteid ja endaarust kuulis ta kahinat, kuid pidas seda siiski enda kleidiriide omaks. Igatahes hakkas ta ruumist lahkuma, surus lingi alla ning pidi vapustuse saama. Tema ees seisis majahoidja, kes päris et kuidas Lillian sisse sai. Majahoidja oli ka väga vapustatud ja
Kui ma hommikul alumisele korrale läksin, oli elutoa uks kinni ja valvurid olid läinud. Majas polnud kedagi, ainult majarahvas ja lesk Bartley ja meie kamp. Uurisin nende nägusid, et näha, kas midagi oli juhtunud, aga polnud midagi näha. Keskpäeva paiku tuli surnumatja oma meestega; puusärk tõsteti keset tuba kahele toolile; siis pandi kogu maja toolid mitmesse ritta, naabritelt laenati veel toole juurde, kuni esik ja elutuba ja söögituba olid täis. Nägin, et kirstukaas oli niisama kui ennegi, kuid ei julgenud minna vaatama kaane alla teiste nähes. Siis hakkas inimesi sisse tulema. Kuningas, hertsog ja tütarlapsed istusid esimesse ritta kirstu peatsisse ning pool tundi käisid inimesed ükshaaval aeglaselt kirstust mööda ja vaatasid natuke aega surnule näkku, mõni laskis silmist pisara veereda, kõik oli väga vaikne ja pühalik. Ainult tütarlapsed, kuningas ja hertsog hoidsid taskurätid silme ees ning pidasid pead norus ja nuuksusid natuke
annaabi.ee 
