heliloojalt. Ooper pidi tulema Egiptuse-teemadel ning esialgu pakuti välja kolm komponisti: Richard Wagner Saksamaalt, Charles Gounod Prantsusmaalt ja Giuseppe Verdi Itaaliast. Lõpuks langes valik Verdile, kuid too ütles esialgu tellimusest ära. 1870. aastal läbirääkimised jätkusid. Verdile anti stsenaarium, Prantsuse tuntud egüptoloog ja arheoloog Edouard Mariette Bey võttis aluseks ühe Vana-Egiptuse armastuslegendi, mille järgi pidigi kirjutatama tulevane muusikateos. Verdi õppis tundma Egiptuse ajalugu, traditsioone, kombeid ja religiooni. Selle ooperi jaoks võeti kasutusele koguni nn. Aida-trompetid, mida kasutatakse "Võidumarsis". See pill meenutab Vana-Egiptuse pille: nad on ühe ventiiliga, sirge 1.5 meetri pikkuse toruga ning As ja H nootidega. Kõlaliselt on pill trompeti ja trombooni vahepealne ning andis etendusel suure efekti. Esietendus 24. detsembril 1871. aastal oli suurejooneline. Laulsid parimad
Et aru saada pungi ajaloost ja olemusest tuleb näha roppu vaeva, närida läbi end kaootilisest tekstist ja maadelda küsimustega, mis tekivad seda lugedes. Autori seisukoht oleks, et ülevaate pungi ajaloost saab ka kompaktsemaid allikaid lugedes, või suheledes kellegiga, kes selles liikumises ise osales. Kultuurilises mõttes on väärtuslikeim materjal raamatu 222 fotot, millest mõned küll ilmuvad juba mitmendat korda. Siiski ei arva autor, et teos oleks pidanud kirjutatama rangelt akademismi vaimus kuid mingi süstemaatiline kord peab olema igas teoses. Teadusliku tööna ei küündi see raamat hea põhikooli referaadi tasemelegi.Valitud kroonikaformaat ei suuda end tõestada ja ei ole sellise raamatu puhul asjalik, samuti ei suudeta selle sees eristada ebaolulisi sündmusi olulistest. 14 Väljatoodud ajaleheartiklid oleks pidanud laiali harutama sellisel viisil, et välja pidanuks
traditsioonid). 4 KOHANIMED 4.1 Kohanimekorralduse areng 4.1.1 Kohanimekorraldus 1917. aastani Eestikeelsete kohanimede normimise alguseks võib tinglikult lugeda vanalt uuele kirjaviisile ülemineku aega 1860.70. aastatel. Nii andis Jakob Hurt 1864 ("Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi") eraldi juhise ka Eesti kohanimede kirjutamise kohta: "Eestikeele nimed, olgu mis nimi tahes, peavad ka Eesti viisi kirjutatama, s. o. nõnda, kuida Eesti õigest kirjutamise seadused käsivad [ ]. Nimed, mis vana viisi puudulikult kirjutati, peavad uut viisi ümberkirjutatama, nii et nime kirjutamine ja väljaütlemine kokku käivad." Näidetena on antud Tartu lin, Järva maakond, Otepää kihelkond, Koiola vald, Valgesoo veski, Emajõgi, Munamägi, Kuresaar', Vanaküla, Mäeotsa talu (Hurt 1864: 14). Nimekirjutusest rohkem pälvisid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse
annaabi.ee 
