Valvele on jäetud üks kelner Triks. Magister Sild kirjeldab väga värvikalt üht oma jahilugu, kus ta sokku tulistanud. Dotsent Soo segab vahele ja hakkab enda jahiloost rääkima, kus ta märkas jõe ääres imeilusat tüdrukut ja asus teda jälitama. Loo haripunktis astub kõrtsi kirjanik Rängel. Vastumeelselt ühineb ta laudkonnaga. Professor Kure hakkab rääkima, kui andeks kirjanik Rängel on, kuid miks ta kirjutab hallidest inimestest, agulitest, küladest? Kirjutagu parem haritlastest ja linnadest. Rängel teeb meestele selgeks, et nemad on samuti hallid inimesed, kui nad oma ametipostilt alla kiskuda. Rängel lahkub. Professor küsib magistrilt, mis edasi sai. Magister vastab, et saab soku lõpuks koerte abil kätte. Dotsendi lugu tütarlapsega lõppeb aga nii, et mees saab ihaldatu veel samal õhtul kätte. Meestel on kirjaniku pärast tuju läinud. Elu nullpunkt Lugu räägib perekonnast, kellel oli varem jõukas kauplus, kuid asjad läksid järjest
valu ja kergeid terviserikkeid. Kriminaalmenetluse algatamise aegumise korral välistab § 199 lg 1 p 2. 5. Moosivara(s) S-ile kuuluvasse keldrisse murti sisse ja varastati ära hulk hoidiseid, jalgratas ja vana pesumasin. S teatas vargusest politseile, kuid häirekeskusest patrulli kohale ei saadetud ning S-ile öeldi, et mingu ta lihtsalt järgmisel päeval politseijaoskonda ja kirjutagu kuriteoavaldus. Politseiametnik J teatas jaoskonnas S-ile, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu paberiraiskamine, kuid S kirjutas sellegipoolest avalduse. Nädal hiljem sai ta postiga uurija koostatud määruse, mille kohaselt kriminaalmenetlus jäetakse alustamata, kuna süüdlast ei ole võimalik süüteojälgede hävimise tõttu välja selgitada, süüteoga põhjustatud kahju on aga nii väike, et tõenäoliselt ei ole tegemist kuriteoga ja isegi kui oleks, siis puudub asjas avalik
Ja kui tal on tarvis saata väike lihtne harilik salapärane teade, et maailm kuuleks, kuhu ta on vangistatud, siis võib ta kahvliga tinataldrikule kirjutada ja taldriku aknast välja visata. Raudse maskiga mees1 tegi seda alati; see on pagana hea viis.» «Jimil pole tinataldrikuid. Talle viiakse toitu plekk-potis.» «Sellest pole midagi; võime talle tinataldriku muretseda.» «Keegi ei oska tema taldrikut lugeda.» «Mis tähtsust sellel siis on, Huck Finn! Temal pole muud muret kui kirjutagu taldrikule ja visaku aknast välja. Ega seepärast veel keegi tarvitse seda lugeda. Enam kui üks kord on juhtunud, et ei osatud lugeda, mis vangid olid kirjutanud tinataldrikule või mujale.» «Noh, mis mõtet on siis taldrikuid rikkuda?» «Helde aeg, ega need pole vangide taldrikud.» «Aga kellegi omad nad ometi on?» «Noh, oletame, et on! Mis puutub see vangidesse,. kui. . . » Sellega ta lõpetas, sest sarve märguanne kutsus hommikust sööma. Hakkasime siis majasse minema.
annaabi.ee 
