Kõnetegevuse psühholoogia
Kõne vormid: suuline, tajutava keeleüksuse mõestamne; siseküneline ; kirjalik (jaotuvad
liikideks) - ekspressiivne ja imperssiivne kõne.
Impressiivne sissepoole: mõistmine. Eksperssiivne väljapoole, teistele.
Sisekõne areneb privaatkõnest. Et see kaasneb lapse tegevusele jas ee on olulin, et laps
suudaks sõnastada seda, mida ta teeb. Et tasub ise kasvõi alguses kommenteerida tema
tegevist, et see ergutaks teda lõpuks ise ka välja ütlema, mida ta teeb ise.
Sisekõne erineb kirjlaku ja suulise kõne semantika/tähendus. Kirjakünes peas tähendus
olema konkreetne, kohe arusaadav, lihtsamini mõistetav. Kui nt on mingi tekst, dialoog
jne, siis kui seal pole: mis kus, milleks, mida, siis me saame (peame!) seda täiendavalt
kommenteerida(ma). Meie kui eripedagoogi peaksime mõistma et see vahend - keel ja
selle asutamine kõnes on eri nähtused! Nad on seotud küll!
Kõne kui keelekasutuse viis ja keel kui vahend on psühholoogiliselt, sotsiaalselt, ja
annaabi.ee 
