– oo Hirmu ja Roima, Agoonia ja Surma kohutav masinavärk! Ja nüüd olin ma tõesti viletsaim kõigist viletsaist inimolendeist. Ja mingi mõistuseta elajas, kelle suguvenna olin põlastavalt hävitanud, see mõistuseta elajas valmistas mulle – mulle, Suure Jumala kuju järgi loodud inimesele – nii palju talumatut vaeva! Oh häda! ei päeval ega öösel tundnud ma enam puhkuse õnnistust! Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel aga võpatasin iga tund kirjeldamatust hirmuunenäost ärkvele, et tunda tema kuuma hingeõhku oma näol ja ta tohutut raskust – lihaliku kuju saanud luupainajat, mida endast raputada mul ei jätkunud jõudu – igavese koormana oma südamel! Niisuguste piinade surve all varises kokku seegi kasin hea, mis minusse veel oli jäänud. Mu ainsateks südamesõpradeks said kurjad mõtted – kõige süngemad ja kurjemad mõtted. Mu tavaline tusatuju kasvas kõigi asjade ja kogu inimkonna
Dualism rajaneb soovil selgitada reaalsust vastandlikes terminites. Hegel näiteks kasutas teesi, antitees ja sünteesi. Filosoofid märkasid juba varakult vastandumise osatähtsust mõtlemises ja kogemuses, jaatuses ja eituses, heas ja kurjas ning olemises ja mitteolemises. Materialism näevad ülima reaalsusena konkreetset asja või energiat, sellesse üksiasjalikult süüvimata. Müstitsism püüab tuvastada subjekti kogu maailmas. Huviorbiidis on eelkõige vahetu kogemus kirjeldamatust e ülimast reaalsusest. Bergson loob elufilosoofia võideldes evolutsiooniteooriaga. Elu on midagi enamat kui ettekujutus füüsilisest maailmast, mille annab meile mõistus. Mõistus ei vasta elu dünaamilisusele. Bergson võtab kasutusele mõiste 'eluvool', mille peamiseks tunnuseks on kestvus. Eluvool on oma olemuselt loominguline, säilitades vana ja kandes seda tulevikku. Kestvust saab aga tabada ainult sisemiselt, seda pole võimalik mõõta
annaabi.ee 
