naisevenna sulaseks. Sulasel lasi ta tüki metsa põlluks muuta. Enne surma käskis Vahur Tambetil maja ümber kõrge müür ehitada , sulaseid osta, maad harida ja jõukust koguda. Varsti suri ka Vahuri naine ja hiljem Tambeti naine.Vastupidi Vahuri keelule hakkas Tambet saksa keelt õppima ja käis Lodijärve lossis kauplemas ning endale vajalikku kraami toomas . Oma poja Jaanuse pani ta Tallinna Mustamunga Kloostrisse õppima, et poeg kasvaks saksaks ja kirjatargaks. Kui Jaanus, kes on selle raamatu peategelane, oli kümneaastane, ratsutas ta esimest korda Lodijärve lossi. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Seal kohtus Jaanus Oodo ja Emiiliaga ning nende koeraga Tarapitaga. Alguses ei saanud Jaanus ja Oodo üksteisega läbi ja otsustasid, et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis
Parajal köhal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta hoopis. Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud 14 juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste aegadelgi. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool-kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille
annaabi.ee 
