näiteks ei kuulu mitte talle endale, vaid tema kaasautorile nimega Maquet, "Musketäride" kolmanda osa, "Vikont de Bragelonne" mitmed peatükid lõpuosast (alates Vaux' lossi- ja pargistseenidest, Athose hüvastijätt pojaga jm). Lepingus kirjastajaga oli selgesõnaliselt üteldud, et raamat ei ületa 13. köidet ning lisatöö eest juurde ei maksta: pärast lehekülgede ja ridade hoolikat kokkulugemist lõpetas Dumas kirjutamise, hakates tegelema uute plaanidega ning õnnetul kirjastajal ei jäänud üle muud, kui Maquet' käest vajalikud peatükid välja pressida. "Musketäride" juurde naasis Dumas veel vaid korraks selleks, et raamatule joon alla tõmmata ning hoolikalt niidiotsad kokku sõlmida. Dumas' poeg kirjutab ["Alexandre Dumas-poja kiri isale," "Kolme musketäri" eessõna, Calmann Lévy, 1894.] kuidas ta leidis isa nutetud silmadega rusutult tugitoolis istumas, see oli hommikul peale Porthose surma... Musketärid peale Aramise surevad
Tulemuseks oli populaarsuse kasv. See näitas, et algupärane kirjandus oli oluline. Kõrb suutis küll Virulase peatada, kuid mitte algupärase kirjanduse osakaalu levikut. Eduard Vilde (1865-1933) Kirjutas noorena palju naljajutte, krimkasid. Kaasaegsete hulgas oli ta populaarne oma varasema loomingutega, järeltulijatele hilisema loominguga. Tänu temale hakkas Eesti rahvas lugema. Ta tuli kirjandusse väga noorena- 17. aastaselt kirjutas esimese jutustuse ,,Kurjal teel". See teos läks kirjastajal kaduma ning ei avaldatud. Jaak Järv kutsus Vilde oma lehte tööle. Vilde muutus väga populaarseks. Rahvas ootas ja luges V. Ta vahetas sageli ajalehtede toimetusi. Oli esimesi kirjanikke, kes tegi pikki Euroopa reise. Ta oli palju näinud, lugenud. Ajalehed püüdsid V üksteiselt üle meelitada. Pani aluse professionaalsele Eesti kirjandusele. V teoste mõju on tunnistanud isegi noor-eestlased, kes suhtusid 19. saj kirjandusse väga kriitiliselt
annaabi.ee 
