eestlasi kui rahvast, inimestel tekkis rahvustunne. Hoogsalt arenes eesti keel ja kirjandus. Ärkamisajal tegutsesid ajalehed Perno Postimees ja Eesti Postimees asutajaks oli J.V.Jannsen, ajaleht Sakala asutajaks oli C.R.Jakobson. Ajalehtede eesmärk oli levitada uudiseid ja rahvustunnet. Inimesid eri paigust leidsid, et on teisigi inimesi, kes mõtlevad nagu nemad ise. Rahval oli võimalus ajalehtedes oma arvamust avaldada. Ajalehed ilmusid eesti keeles ja neile tekkisid innukad kirjasaatjad. Ärkamisajal tegutsesid ka seltsid grupeeringud, kus on sama huvialaga tegelevad inimesed. Näiteks laulu-, teatri-, mänguseltsid. Enamus seltse olid kultuuriga seotud, kuid oli ka teisi seltse, näiteks tuletõrjujate seltsid. Haridus arenes ärkamisajal samuti kiirelt. Eriti tähtsad olid maakooli õpetajad, kuna nad pidid joolt kandma selle eest, et rahvas saaks hariduse. Samuti oli neil ülesandeks kohalikus kogukonnas levitada ajalehti.
[ma] saisin saaks saass Murdekogud ja uurimiskeskused Murdekeele lauskogumine algas Andrus Saareste eestvõttel 1921. a üliõpilastest stipendiaatide abil. Wiedemanni sõnaraamatut järgiva sõnavarakogu kõrvale tekkis murdetekstide kogu, väärtuslik allikas mitmele teadusharule. Keeleteadlaste kõrval on teinud suure töö Emakeele Seltsi vabatahtlikud kirjasaatjad. 2006. aastaks oli kogutud 1 748 500 sedelit ja 139 450 lehekülge keeleandmeid. Kohanimesid on kogutud 700 000, isiku- ja loomanimesid 56 700 sedelit (lähemalt vt http://www.teaduskogud.org/materjalid). Eesti Keele Instituudi dialektoloogid (Aili Univere, Salme Tanning, Helmi Viires, Mari Must, Helmi Neetar, Mart Mäger jpt) on olnud murdeainese kogumise ja uurimise peamisi jõudusid kogu Nõukogude perioodi. Koostatud on
alateadlikult teha rõõmu neile, kes on meil aidanud areneda, sest see on meie viis vastu anda- näidata, et see kõik on midagi väärt. Ma leian, et kuigi tulevikueriala valikul peaksime me mõtlema eelkõige endale, siis see pole koht, kus isekas olla. On väga üllas mõelda ka teistele, ärge keelake endal seda tegemast! Lihtsalt andke endale aru, et see on keeruline otsus ja te ei pea seda oskama teha. Mina küll ei oska. Jõudes tagasi oma meilboksi, kuidas saab teil, head kirjasaatjad, olla hea arusaamisvõime ja mõistmine minu praeguste valikute suhtes? Jah, te kõik olete olnud kunagi selle valiku ees, aga uskuge mind, selle reaalsus kaob üsna ruttu. Õigemini täpselt nii kiiresti, kui te leiate töö ja hakkate sellega raha teenima. Siis ununeb selle küsimuse tõeline raskus. Ma leian, et kui mulle saadetakse kiri, milles seisneb lohutav sõnum NING sellele järgneb kutse prestiizesse ülikooli, on see vaid vormitäide, formaalsus, pinnapealsus
Ilma rahva sajandite pikkuse haridusjanuta ja rahvakooliõpetajateta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks osutunud. Ent rahvakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka otsene ja vahetu: just nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; just nemad asutasid nooditundjatena koore, sageli ka orkestreid, mis tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. Ka olid rahvakooliõpetajad ise enamasti agarad koorilauljad ning ajalehtede kirjasaatjad. Katariina II Katariina II (valitses 1762-1796) oli ühtlasi kogu Vene keisririigi ajaloo üks silmapaistvamaid ja teguvõimsamaid valitsejaid. Saksa väikevürsti tütrena sündinud ja abielu kaudu Vene troonile tõusnud Katariina oli tahtejõuline, intelligentne ja haritud daam. Ta pidas kirjavahetust filosoof Voltaire’iga (1694-1778) ja oli mõjutatud Euroopas levinud valgustusideedest
ja juba jookseb tööle" jne. Samas, kultuuriloo kirjutamine on palju raskem töö, kui büroos ülemusele hommikukohvi pakkumine ja pärast tema e-kirjade laialisaatmine... Me kõik tahame lugeda ja kogeda TEIE positiivset ja julget toetust kultuurisündmustele. Kuidas te teate, et mis on hea? Tunnetage. Kui miski ühele meeldib ja ta sellest vaimustub ning teine sellest ei hooli ja vaimustub muust, siis see on loomulik. Kultuuril ongi mitu nägu, sest selle tunnetajaid on palju. Kriitikud ja kirjasaatjad on sageli sõjajalal, küll stiilide, küll maailmavaate, küll professionaalsuse teemadel, ent nii ongi. Jõuliselt tunnetatud kultuuriruumi saab edasi anda ainult jõuliselt ja julgelt, vastasel korral ei ole mõtet sellega pusida. Õpi märkama. 1. Iga mõte, mis on teie jaoks piisavalt huvitav, on hea mõte 2. Et kirjutada, on vaja isiklikku suhet (huvi + mõtestatud suhtumist) 3. Kirjuta sellest, mida tunned, mille kohta on piisavalt infot 3.1
eestlase teadvusse arusaam, et eesti keel ja põlvede vältel loodud kultuur on midagi väärtuslikku. 8.Kultuur ja kommunikatsioon. Ajakirjanduse osast eesti rahvuskultuuri kujundaja ja vahendajana: Rahvusliku liikumise oluliseks mõjutajaks võib pidada ka eestikeelset ajakirjandust. 19.saj teine pool on pidevalt ilmuva eestikeelse ajakirjanduse algus. Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Kui eestikeelne ajakirjandus avaldas teateid sellest, mis Eesti maakondades sündis ja missuguseid rahvuslikke üritusi toimus, siis oli sellel informatsioonil ärksamaid ja haritumaid eestlasi ühendav ja aktiviseeriv tähendus. ,,Perno Postimees ehk Näddalileht" J
Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas. Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele. Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi Rahvuslik ärkamine J. V
annaabi.ee 
