sündmustikku järgib. Viimast peatükki pean aga muide oluliseks, sest kui täpsemalt süveneda, siis ei ole see mingi happy end (võib-olla sellepärast jäetigi see juhmimatel ameeriklaste puhul ära?), vaid sissejuhatus veelgi lootusetumasse tulevikku. Korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik on teose üks külg, millel arusaadavalt pikalt ei peatuta, sest ette heita pole sellele midagi. Vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest kirjapandusse. Tegu on mitmekihilise hoiatusromaaniga, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse (ja küsimus jääbki õhku, sest deus ex machinat ega tavalisemaidki kirjanduslik-moraliseerivaid trikke autor ei rakenda, kuna see on vastuolus raamatu kandva ideega). Peab endalt küsima, et kus on siis tehtud viga, et üldse sünnivad sellised nagu Alex? (Sest ärgem sulgegem silmi selliseid on!) Järgmiseks mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? (Sest nad ju saavad
Siin ilmneb Meistri oluline erinevus Jesuast ja samal kombel ka Pilatusest (kes finaalis pälvib andestuse ja astub mööda kuuvalgusest rada koos Jesuaga kuu poole). Jesua (nagu ka Pilatus) ei ole loovisik, ta on orienteeritud ,,reaalsele elule", vahetutele kontaktidele ümbritsevate inimestega, tema ja teda ümbritseva maailma vahel on otsesed seosed, mitte kunstilise (või teadusliku) loomingu barjäär. Jesua mitte üksnes ei kirjuta ise, vaid ka suhtub järsult eitavalt oma õpilase Leevi kirjapandusse. Selles on ta otseselt vastandlik Bulgakovi Meistrile, loojale, kes põgeneb elu eest, enamgi veel, kes muudab omaenda elu ,,kirjanduseks", loomingu materjaliks -- veel üks näide sellest, kuidas näiliselt täielik ja ilmne sarnasus osutub lõppude lõpuks üksnes vahendiks, mis aitab rõhutada erinevust. Romaani finaalis selgub, et mitte Pilatus, kes polnud reetmist toime pannud ja oli end patukahetsusega piinanud, vaid just Meister, kelle
annaabi.ee 
