"Tarapita" oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastail 1921 1922 ja andis välja 7 samanimelist ajakirja. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Tarapitalased astusid võitlusse eelkõige tõusikkodanluse võimutsemise vastu, nõudsid vaimsete väärtuste kaitsmist, avaramat demokraatlikku elukorraldust, kuid ka paremaid elu- ja loomisvõimalusi kirjanikkonnale. Nad ei tuginenud rahvahulkadele, vaid eelkõige noorele haritlaskonnale, uskudes, et ühiskonna ümberkujundamist tuleb alustada just intelligentsi vaadete uuendamisest. Tarapitalased ei suutnud raskepärase sõnastuse tõttu oma ideid küllalt sisendavalt sõnastada. Kuid rühmituse tegevuses on hinnatav aktiivne, võitlev ja arvustav hoiak. Kahjukse ei olnud rühmitus vaadetelt ühtne. Ajakirja väljaandmine oli majanduslikult raske. Kõige selle tõttu "Tarapita" lagunes.
"Tarapita" oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastail 1921 1922 ja andis välja 7 samanimelist ajakirja. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Tarapitalased astusid võitlusse eelkõige tõusikkodanluse võimutsemise vastu, nõudsid vaimsete väärtuste kaitsmist, avaramat demokraatlikku elukorraldust, kuid ka paremaid elu- ja loomisvõimalusi kirjanikkonnale. Nad ei tuginenud rahvahulkadele, vaid eelkõige noorele haritlaskonnale, uskudes, et ühiskonna ümberkujundamist tuleb alustada just intelligentsi vaadete uuendamisest. Ideelisi virgutusi sai "Tarapita" osalt rahvusvahelisest progressiivsest liikumisest "Clarté" (pr ´selgus ´), esteetiliselt aga ka saksa ekspressionismilt, mis kujunes välja Esimese maailmasõja ajaks. Tarapitalased ei suutnud raskepärase sõnastuse tõttu oma ideid küllalt sisendavalt sõnastada. Kuid
uuesti sündi,sisuline avardumine.Kujundlikku ekspressionismi asendab iroonia. Kesksel kohal kaks pikemat luuletsüklit : "Dies irae"(/irä/, koosneb 12luuletusest, pealkiri tähendab tõlkes vihapäeva , II MS ettekuulutus ja sellele vastuhakk) ja "Jumalate hämaras" (koosneb 11l tsüklilisest luuletusest). Need annavad edasi ohunägemusi suure sõja eelsest olukorrast Eestis ja Euroopas.Talvik näeb , et võim ei hooli vaimust.Pilkenoole suunab Talvik ka eesti kirjanikkonnale , kes on kaotanud tegelikkkusetaju ning jäänud tukkuma rahvuslikesse unelmatesse. Kogus ennustab saabuvat ränka aega ja senise usu proovilepanekut. Võimendub juba "Palavikus" ettetulnud religioossete motiivide ja sümbolite tähendus.( "Orjade koor"). Talviku viimaste luuletuste(peale kogumikku "Kohtupäev") hulka kuulub "Loojak", milles nõuab inimeselt mitte lihtsalt oma saatusega leppimist, vaid täielikku ja isetut ligimesearmastust.
annaabi.ee 
