kultuur oli ainult kõrgklassi asi. Kõrgklassi kuuluvate inimeste poolt tehtud ja mõeldud kindlalt auditooriumile. Romantism tõstab nüüd selle rahvaliku kultuuri ka kõrgkultuuri staatusesse. Rahvalik arusaam esteetikast, kuidas laulda, riimida jne tõuseb järgmisele kultuurilisele astmele. Muinasjutud rahva folkloorine pärand. Rahvakunst tõusis omamoodi kõrgkunsti kõrvale. Vähemalt herderlikus mõttes on need samaväärsed. Faehlmann kogu kokku jutukatkendid. Loob sellest võimsaima kirjandusvormi, milleks on eepos. Need protsessid toimusid Eestis juba 1830ndatest alates. Selle haripunktiks „Kalevipoja“ ilmumine. Seal väljaöeldud mõtted hakkavad raamatukaante vahelt ilmuma tegelikkusesse. Hakkab üsna tõsiselt välja kujundama arusaami rahvuskultuurist. 12. Romaniline ajalookujutus E. Bornhöhe ja A. Saali teoste näitel Bornhöhe jälgis ta sedasama meetodit, mida romantilise ajaloolise proosa autorid olid rakendanud Lääne-Euroopa kirjandustes. Enamik tema tegelastest
interpretatsioon, immanentne, "ideoloogiline" (marksistlik, feministlik, eksistents., fenomenoloogiline jmt). Selline lähenemine tunneb naudingut teksti küllasusest. 1966 "Kriitika ja tõde". Barthes'i arvates pole "tõde" mitte välistes tingimustes, mis viisid teksti loomisele, vaid "tõde" tuleb otsida tekstist endast, tema tähendusest. Kirjandusteost võib vaadelda kui funktsioneerivat mehhanismi ja sel juhul uurib teda kirjandusteadus, kirjandusvormi "universaalne grammatika", või kui mõttelist moodustist, millel on sümboolne iseloom. Seda uurib "kriitika", mis on hermeneutiline, interpreteeriv. Empaatiline lugemine, mis "astub teosele vastu", st. püüab teost jäljendada, ise selleks muutuda. Kirjandus on Barthes'il justkui aktiivne alge, mis on võimeline edasi kandma ajalugu. Hiljem kasutas ta termini "teos" asemel terminit "tekst". Siin muutub mingil määral ka mõistete semantiline
tehnika vastane hoiak. Kirjandusse tuleb Valton samal ajal Vetemaaga, ent sooritab hoopis otsustavama väljamurde realismi raamidest. 1960-ndate kõige ägedamad debatid peetakse maha just Valtoni loomingu ümber. Valton alustab novellidega ning jääb sellele zanrile truuks peaaegu paarikümneks aastaks. Algusest peale paistab Valton eesti kirjandusmaastikul silma kui pidevalt ja palju kirjutav autor. Paarisajas enamasti lühikeses novellis kasutab ta leidlikult selle kirjandusvormi võimalusi, astumata siiski zanrireeglite radikaalse purustamise teele. 1970-ndate lõpus asub Valton oma ampluaad avardama kahes suuna, avaldades novellide kõrval nii mahukaid romaane ja jutustusi kui ka aforismikogumikke, pisiproosat, luuletki. Esimeste kogude ,,Veider soov"(1963) ja ,,Rataste vahel"(1966) valdavalt realistlikud elupildid ei eristu kuigivõrd proosa peahoovusest. Poolehoid nn väikesele
Hakkab pigem noorema põlvkonnaga kokku kõlama tunnuste ja joonte poolest. 50ndatel tuleb üsna radikaalset lühiproosat, kuida 1963 romaan ,,Eikellegi maal". On pidulikult väidetud, et mainitud romaan tõi Ilmar Jaksile Eesti kõige moodsama kirjaniku staatuse. Seda romaani on tõlgendatud ka kui pagulastunde kirjeldust, kui sega aga mängitakse läbi psühholoogilise mäluseisundite reana, siis see käsitlus pole enam väga tavaline. Võib väita, et Jaks on üsna professionaalse kirjandusvormi säilitanud ka vanemas eas. Elin Toona · 1969 Lotukata Tuleb 60ndate paiku viimane noor laine ja viimane noor laine mängib proosas küllaltki olulist rolli. Toona paistab sel ajal silma ,,Lotukata" romaaniga. See peegeldab traagilisi sündmusi lapse pilgu läbi . Järgenevas loomingus on nii- ja naasugust kirjandust. Elin Toona on Ernst Enno lapselaps. Helga Nõu (s 1934) · 1969 Tiiger tiiger On ilmne, et H. Nõu tulekut kirjandusse hakatakse varakult tunnustama, aga E. Nõu
annaabi.ee 
