Proosa aastatel 1905-1940
modernistlikud eksperimendid. Uusromantismi valitsemisaeg oli möödas, kuigi üksikuid tippe veel
leidus: Friedebert Tuglas jätkas kõrgel tasemel uusromantiliste novellidega, August Gailitil ilmus
romantilise koega romaan novellides "Toomas Nipernaadi", mis sai kiiresti populaarseks ning levis
tõlgetena ka väljaspool Eestit.
1920. aastate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Kõige silmatorkavam
kirjandusvooluline muutus oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani tähtsuse kasv.
Realistlike romaanide tulva algatas Anton Hansen Tammsaare romaan "Kõrboja peremees" 1922.
Tammsaare on jäänud eesti suurimaks proosakirjanikuks, tema teosed, eriti suurromaan "Tõde ja
Õigus" moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma.
Realismi pöördus ka Mait Metsanurk. August Jakobsoni romaanid, millest tuntuim on "Vaeste
Patuste alev", esindavad eesti romaanikirjanduses naturalismi- kujutavad agulielu viletsust ja
annaabi.ee 
