Postmodernism
pealtnäha nagu teaduslik aruanne maailmast kui lõputust raamatukogust, milles
raamatukoguhoidjate põövkonnad püüavad selgust saada. Borgese laialdased kirjandus- ja
filosoofialased teadmised võimaldasid tal luua täiesti uudse kirjutamisviisi, mida võib pidada
ka mõtlemise eripäraks.
Borges oli seisukohal, et kirjanik ei tohi kunagi oma kaasajaga kaasa minna kirjutama peab
enesekeskselt, mitte nii, nagu on häälestatud kogu ajastu. Ta ei usaldanud koolkondi ega
manifeste, kirjandusuuenduse mõte polnud tema arvates rünnak korrastatuse vastu, vaid uue
seaduspärasuse otsing. Enda kohta on ta öelnud: ,,Korrastatus ja uuendused (---). Mulle
meeldivad need mõlemad suundumused, kui neil on läbivad kangelased." Borgese loomingus
sarnaneb inimene laekaga, kus on lugematul hulgal väiksemaid sahtleid ja panipaiku. Ta
annab inimesele õiguse mõelda ja tunda unenäolisi mõtteid ja tundeid, uskuda usklikkuseta;
valikuvabadus Borgese moel on eelkõige vabadus jätta valimata.