I maailmasõda Tekkis palju sõjaga seonduvaid teoseid. Katkes ka futuristide liikumine, nähes seda, kuidas sõjas kasutati tehnikat. Sõjavastane olek. Väljendati sõja olemuse tõde. Tuntuim teos ,,Meister ja Margarita'' II maailmasõda Raudne eesriie Kirjeldati samuti sõja otsekohesust ja lihtsust. Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis. 1. Marie Under 2. Artur Adson 3. Bernard Kangro 4. Karl Ristikivi. o Välis-Eestis alustasid loominguga prosaistid: 1. Arved Viirlaid 2. Arvo Mägi 3. Enn ja Helga Nõu Naturalism Naturalism oli 19
Kauksi Ülle Üks peamisi etnofuturismi tutvustaja On jätkanud kirjanduse traditsioone rahvaluule maailmapildile toetudes Võrukeelne luuletaja Tänu temale on muutnud kogu võru kirjandus Indrek Hirv Kirjutab rangevormilist sümbolistliku luulet Tuntuks saanud oma armastusluulega Contra Tartu NAKist väljakasvanud sõnameistritest üks tuntumaid On suutnud ühendada suulise rahvaluule ja kirjaliku kirjandustraditsiooni Kasutab raiuvat rütmi ja päevakajalisi teemasid Jürgen Rooste harrastas vabavärssi, mida iseloomustab isiklikke hingeseisundite peegeldus Kristiina Ehin lüüriline ja mänguline luule Aare Pilv vabavärsilised loomingus leidub looduskirjeldusi, filosoofilisust Kalju Kruusa kasutab samuti loodusliku ja kunstliku poolsuse huvitavaid ühendusi
kahanes märgatavalt uute eestike näitekirjandus, romaanid ja novellid Marie Under, Hendrik Visnapuu Karl Ristikivi ,,Võõras majas". August Gailit ,,Ekke kirjandusteoste hulk. Tekkis kaks põgenemisteekonnast, Ilmar Laaban, Kalju Lepik Moor". Friedebert Tuglas ,,Unelmate maa". August paralleelset kirjandustraditsiooni Raimond Kolk Mälk ,,Hea sadam". Marie Under ,,Mureliku suuga". väliseesti pagulaskirjandusja kod Hendrik Visnapuu ,,Tuule-ema". Ilmar Laaban kirjandus. ,,Ankruketi lõpp on laulu algus", Kalju Lepik ,,Nägu
teiste märgisüsteemidega või isegi nende kõigiga. Poeetika on oluline ka teatris, kinos, muusikas jne. Poeetika tegelebki peamiselt küsimusega ,,Mis teeb verbaalsest sõnumist kunstiteaduse?" Kirjanduse uurimine koosneb nagu keeleteaduski kahest probleemidekogust: sünkroonia ja diakroonia. Sünkroonne kirjeldus vaatleb mitte ainult iga antud staadiumi kirjandusloomingut, vaid ka kirjandustraditsiooni seda osa, mis kõnesoleva staadiumi jaoks on taaselustatud või jäänud vitaalseks. Toonitatakse, et kirjanduskriitikat ei tohi segamini ajada kirjandusteadusega: "kirjanduskriitiku" nimetuse omistamine kirjanduse uurijale oleks sama ekslik nagu "grammatika- (või leksika-) kriitiku" nimetuse andmine keeleteadlasele. Sünkroonset poeetikat, nagu sünkroonset lingvistikatki ei tohi segi ajada staatikaga. Diakrooniline (ajalooline) lähenemine puudutab mitte ainult muutusi, vaid ka pidevaid,
2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud 1 2 ideoloogiaga . Kõikehõlmav tsensuur , avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid Eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate3 kujundatud klassikalises mallis ja lähimineviku realistlikku kujutamist. 1950. aastate II pooleni ilmus paguluses algupärast kirjandust rohkem kui kodumaal, ainestiku ning vormilise ja temaatilise mitmekesisuse poolest domineeris paguluses kirjutatu veel kuni 1960
võrdsed.3 2.2. Feministid. Elaine Showalter Elaine Showalter (sündinud 1941) on Ameerika feministliku kirjanduskriitika rajaja, kes keskendus naiste kogemustele ja naiste kirjutamisele. Tema kõige mõjukam raamat on A Literature of Their Own (,,Nende oma kirjandus"). Showalter arvab, et kui ajalugu üle vaadata võime tähele panna naiste kirjanduse pärandit. Kõige tähtsam saavutus on tema naiste kirjandustraditsiooni sõnastus läbi kolme faasi. Esimesena on valdava traditsiooni jäljendamine; kunstilised normid, et traditsioon nagu ka 3 ,,A History of Literary Criticism" M. A. R. Habib (lk 682 693) 6 sotsiaalsed rollid on sisendatud. Naised kirjutasid püüdes saavutada meeste kultuuri intellektuaalsete saavutustega võrdsust
võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne.
Lepik on alati poliitiline ja rahvuslik. Väga vähe on tal traditsioonilisi looduspilte, rohkem armastusluulet, tema luules on tunda ühiskondlikku kohusetunnet, nt järelhüüetes lahkunutele, tervitusi sünnipäevadeks jms. Murelikkust ja sarkasmi asus tõrjuma uus lootustelaine Eesti iseseisvumise aegu: "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarjarist" (1997). Proosa Suurem osa tulevastest pagulaskirjanikest oli Eestis oma kirjanikukarjääri. Eesti proosa paguluses kujunes ennesõjaeelse kirjandustraditsiooni loogilkiseks jätkuks. Kaunid mälestuspildid kadunud kodustjavõõrvõimurealistlik kujutaminekosutasidräsitudhingi.Romaanpidilugejatehinges hoidma alles neid tundeid millega kodumaalt oli lahkutud: vik´hkamist vaenlase vastu, kurbust kaotuse pärast ja kindlat teadmist kaotuse suurusest. Kaotusvalu oli kergem kanda, kui seda sai võttakui rahvuslikku,mittekui isiklikku tragöödiat. Teemad, zanrid
Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjandus ja kodueesti kirjanduse. Väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, kodumaist poliitilised asjaolud. Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis- Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi ja Helga
aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi. Üliõpilasseltsi EYS Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding. Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Ehkki nende eesti kirjanduse harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi (eelkõige ajalookäsitluses), oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mõlemad olid ent sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis, nagu Marie
Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Humanistlik vaateviis - parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu. Ingliskeelses maailmas on küsimust üsna sageli arutatud pealkirja all "Kriitika funktsioon". Inglise sõna criticism tähistab igasugust kirjanduse üle arutlemist,
Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu
Fokaliseering (ajaline, kaugus ja kiirus, teadmis(t)e piiratus Narratoloogiline analüüs annab ainult ühe (tehnilise) vaate teksti tähendusele. Sellega ei saa üldjuhul piirduda, vaid tekst tuleb asetada ka laiemasse kultuurilisse ja ühiskondlikku konteksti ja vaadelda tema tähendust selles. Intertekstuaalsus. Kirjandus kui kogum omavahel seotud tekste Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees (või ka osana kultuurist, inimkonna olemusest) ja suhtes sellega Teadlik matkimine (nt. zanrinormide järgimine, teose mingisse traditsiooni paigutamine), eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseerimine, muutmine (selle mõned vormis on paroodia, travestia, pastiss) Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung > arhetüüp) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R
Fokaliseering (ajaline, kaugus ja kiirus, teadmis(t)e piiratus Narratoloogiline analüüs annab ainult ühe (tehnilise) vaate teksti tähendusele. Sellega ei saa üldjuhul piirduda, vaid tekst tuleb asetada ka laiemasse kultuurilisse ja ühiskondlikku konteksti ja vaadelda tema tähendust selles. Intertekstuaalsus. Kirjandus kui kogum omavahel seotud tekste Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees (või ka osana kultuurist, inimkonna olemusest) ja suhtes sellega Teadlik matkimine (nt. žanrinormide järgimine, teose mingisse traditsiooni paigutamine), eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseerimine, muutmine (selle mõned vormis on paroodia, travestia, pastišš) Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung > arhetüüp)
- esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu.
intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung- arhetüüp). M. Bahtin – dialogism. Paroodia eesmärk on naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni. Pastišš eesmärk mänguline jäljendamine, jäljendadakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“. Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Don Quijote parodeerib rüütliromaanide konventsioone; Väike maailm armastusromaane. Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus
Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960- 70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Jonathan Culler - Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) Semiootika (Lotman, Greimas) (ja/või semioloogia(Pierce, Barthes) - märk, märgisüsteem
konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad. Loomulikult rikastavad ka võõrsõnad igat keelt aga ma pean ka tähtsaks osata hinnata ja väärtustada oma emakeelt
Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist). Intertekstuaalsus tähendab eelnenud teoste kordamist, problematiseerimist ja muutmist; teos on eksisteerib teise tekstide seas ja suhestub nendega; teose tähendus on seotud kirjandustraditsiooniga ja suhestub sellega. Kirjandus on kogum omavahel seotud tekste, mis suhestuvad üksteisega. Kirjandusteos omastab tähenduse kirjandustraditsiooni sees, osana kultuurist ja inimkonna olemusest. Suhestumine: teadlik matkimine (žanrinormid, kordamine, problematiseerimine, muutmine), universaalsed kordused (süžee ja tegelased/arhetüübid), originaalsuse võimatus. Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide: mis teoses milliseid müüte on kasutatud ja kuidas mõjutab see teose tähenduse kujunemist
dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja. H. Bloom, mõjuäng Luuletaja ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse, Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga, Eelkäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi Paroodia Eesmärk - naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni, voolu või žanrit, Teisendatakse alusteksti süžeed, tegelasi, stiili, võib olla liialdatud absurdini, ka sõbralik, lugupidav. Pastišš Eesmärk - mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. F. Jameson, pastišš kui ‘tühi paroodia’ (blank parody), iseloom. postmodernismile
Levinumad on loomismüüdid ja kangelasmüüdid. Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Müüdid olid Vanakreeka tragöödiates, Vanas Testamendis, kangelaseepostes (rahvuseepos - rahvapärimus + ajalooline sündmus), rüütliromaanid võtsid ainese antiigist, Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni ,,Sõrmuste isand" on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Interteksuaalsus ja kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees . Interteksuaalsuse määratlus. F. de Saussure, M. Bahtini, R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule. Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks
Teadlik matkimine, eelnevate kirjandusteoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes) Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Paroodia ja pastiss paroodia mänguline jäljendamine, eesmärk naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni, voolu või zanrit, tehakse ümber süzeed, tegelasi, stiili, minnakse vahel absurdini, ka sõbralik ja lugupidav Pastiss jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Milline roll on paroodial ja pastissil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastissist)? - Postmodernistlik paroodia on kriitiline ja loov, samaaegselt saame teada nii esitluse piiridest kui selle mõjuvõimust.
Palju vaimselt ebastabiilseid tegelasi. 12. Ervin Õunapuu ,,eesti gootika". Tema loomingu tuum, 4 raamatut: ,,Eesti gootika", ,,Eesti gootika II", ,,Meie igapäevane jää", ,,Eesti gootika. Lauavestlused". Inspiratsioon ameeriklase Grant Woodi maalist ,,American Gothic". Õunapuu postmodernne arusaam gootikast. Gootika metsik, paganlik, normitu; sellega seonduvad religioon, surm, seksuaalsus, kriminaalsus, õudus. Kõikide lugude taustaks on eesti küla, mille loob eesti kirjandustraditsiooni pealt. Tema küla iseloomustavad robustsus, eelarvamused, klaustrofoobilisus, lihtsus. Külaelu keskmeid on kehalisus, mille väljunditeks on seksuaalsus ja surm (loomine-hävitamine) mõlemad tabud seotud kristlusega. Uuribki ja kujutab nendega seotud keeldusid ja nende rikkumist. Vägivald kuulub asja juurde, kuid see on ideelise ümbruseta, siin on vägivald teadvustamata tumedate emotsioonide väljendus, tihti põhjendamata. Kuid see vägivald on tal väga estetiseeritud, jätan
Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses. Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale. Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned
tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses, Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia, klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960- 70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus"; üldine aluspõhi narratoloogiale, algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut" Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin) Mihhail Bahtin (18951975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav) 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned:
ja olid preestrite hoole all. Lugemisele ja kirjutamisele lisaks õpiti ka matemaatikat ja kirjandust. Kooliharidus võimaldas vahel ka suhteliselt madalat päritolu inimesel teha karjääri preesterkonnas või riigiteenistuses. Mesopotaamias kuulus kirjaoskajate hulka märksa suurem osa elanikkonnast kui Egiptuses. Pärast kirja kasutuselevõttu tekkis varsti ka kirjandus. Juba sumeritel oli see üsna rikkalik ja sumerite hääbudes jätkasid nende kirjandustraditsiooni semiidi rahvad. Viimane võimas Assüüria kuningas Assurbanipal laskis kokku koguda Mesopotaamia kirjasõna (sealt ei puudunud peaaegu ükski Mesopotaamia tähtsam kirjandusteos) ja rajas Niinives savitahvlitest koosneva raamatukogu 7. saj eKr. Kui Assüüria riik langes, purustati ja süüdati ka kuningaloss. Tulekahjus kõvaks põlenud savitahvlid aga on säilinud läbi aastatuhandete ja pakuvad tänapäeval hindamatut teavet
draama- ja teatripoeetika suhestatud, kuidas peegelduvad draamas ajastu teatrikonventsioonid, tehnilised ja mängulised võimalused, teatrit mõjutavad normid. Näidendi suhe ajastu teatrikeelega näidend vastab kinnistunud teatriesteetilistele normidele. Orienteeritud domineerivale, kujunevale või alternatiivsele teatrikeelele või klassikalisele teatrikaanonile, mida jäljendatakse. Zanri funktsioon kirjandusprotsessi seisukohalt esindab kirjandustraditsiooni, hoiab ja säilitab kirjanduse järjepidevust. Vastuvõtu seisukohalt toimib lugeja orienteerimise ja eelhäälestamise vahendina, vahendades lugeja kirjanduskogemusi ja loetavat teost. Zanr ütleb ette kavatsetava lavastuse põhilaadi. Zanriteks jaotatakse - temaatilise tasandi järgi kujutatav eluvaldkond: nt ajalooline draama - tunnetuslik haare nt lühinäidend, kvantitatiivne tunnus - aksioloogiline tasand hinnanguline suhtumine kujutatavasse, nt komöödia
ennast kunagi ainult oma rahvustemaatika piiridesse. Kõik vene kirjanikud kirjutasid Euroopa traditsiooni kontekstis. Euroopa keeled kultuurid olid omad. Seetõttu kirjutas Puskin kogu tolle aja maailmas toimuvast. Puskin oli üks esimesi, kes huvitus ka Ameerika kirjandusest. Tema jaoks ei olnud ka Ameerika mingi võõras maa. See ei tähenda ainult temaatikat või probleemistikku. Oluline on ka see, et Puskin sulatas kokku uuel tasandil vene ja Euroopa kirjandustraditsiooni. Ta püüdis vene kirjandust edasi viia, arvestades teiste maade kirjanduste arenguga. Sellega on seotud ka Puskini byronism. Byronism lõunapoeemid. Seal on pilt noorena elus pettunud 26 kangelasest, kes on teistest eemal, kellel on õnnetu armastus, pettumus sõprade keskel. Inimene on noor ea poolest, süda on aga varakult vananenud. See periood läks mööda väga kiiresti. Byroni mõju oli aga palju sügavam
annaabi.ee 
