PIIBEL Koostati 12 saj eKr 2 saj pKr. Tehti/pandi kokku u 1000-1500 aastat. Piibel esitab religioosses käsitluses Vana-Idamaade loomismüüte ning juutide ajalugu puudutavaid pärimusi. Piibli tegevuspaigad Palestiina (Jeruusalemm, Petlemm, Kaana, Siinai mägi, Surnumeri), Egiptus, Rooma, Ateena, Sumer. (Ees-Aasia) Piibel on üleehitatud kahest põhiosast: Vanast ja Uuest Testamendist, mille moodustavad vastavalt 39 ja 27 raamatut. Tähtsus kirjandusteosena Piibel pani aluse kaasaegsetele kirjakeeltele. Jünger kristuse õpilane Apostel juut Messias kristus
maailmavaated, mis kajastuvad kõnedes, annab kuulajale vägagi spetsiifilise kõnepidamise vormi, milles esinevad variatsioonid ja publiku koosseisust ja kõne temaatikast lähtuvad rõhulised lahendused muudavad Cicero kõned iseseisvateks teosteks. Kõnelemises oli talle eeskujuks Demosthenes. Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks. Tema kunstiväärtuslikud kõned olid lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas mõeldud avaldamiseks kirjandusteosena, siis töötas ta need enne avaldamist ümber. Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle. Tema neli kõnet Catilina vastu loetakse Cicero retoorilise loomingu tipuks. Kõne on üles ehitatud ja tugineb inimese süvapsühholoogia tundmisele ja tema väärtushinnangutele Rooma Vabariigis
Arvatakse, et algelise ja pea iga tänapäeva tähestiku, kaasaarvatud Rooma tähestiku kaudseks eelkäijaks on just egiptlaste hieroglüüfkiri. Kirjanduses andsid egiptlased väga palju tänapäeva kirjandusse. Egiptlaste kuulsamad zanrid olid ülistuslaulud jumalatele, püramiidideraamatud ja surnuteraamatud. Neid peetakse ühtlaselt ka novellivormi leiutajateks. Kirjandus ja usk oli Egiptuses tihedalt põimunud. Hümnid ja ülistuslaulud jumalatele on ühtaegu vaadeldavad ka kirjandusteosena ja annavad ka teavet egiptlaste uskumustest. Egiptlased andsid edasi maailma kultuuri ajalukku ka väga palju teaduses. Nii on näiteks tänapäeval kasutuselolev Rooma kalender otseseks järeltulijaks egiptlaste loodud päikesekalenderile. Egiptlaste oskus arvutada püramiidi ja silindri pindala pani aluse geomeetriale. Vaatamata egiptlaste jumalakartlikkusele ei pidanud nad haigusi jumala kättemaksuks, vaid uskusid et need tekkisid looduse mõjul mille ravitsemiseks on vaja
Sisuliselt jagunevad ta kõned poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Kõned Cicero esimesed kõned kaldusid stiililt asianismi, järgmistes kõnedes aga arenes juba isikupärane stiil. Kõnelemises oli talle eeskujuks Demosthenes. Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks. Lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas olid kõned mõeldud ka avaldamiseks kirjandusteosena, ent ümbertöötatud kujul. Kõned Cicero neli kõnet Catilina vastu loetakse tema retoorilise loomingu tipuks. Kõne on üles ehitatud ja tugineb inimese süvapsühholoogia tundmisele ja tema väärtushinnangutele Rooma Vabariigis. Parim kõnemees Cicero arvates on see, kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Kõned
keskmine kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrge kuulajate innustamiseks. Oraator pidid valdama neid kõiki ja tajuma millal on sobiv kasutada ühte või teist. Cicero ise valdas seda kunsti suurepäraselt ja arvas et parim kõnemees on see kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks. Tema kunstiväärtuslikud kõned olid lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas mõeldud avaldamiseks kirjandusteosena, siis töötas ta need enne avaldamist ümber. Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle. Ta kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi.
Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Esindajaid: J.C. Ransom, R.P. Warren, C.Brooks Põhialused: *kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena (iseseisev verbaalne objekt) *põhimeetod: lähilugemine- detailne teksti koostisosade ja nüansside analüüs, kirjandus kui keel *tekst on kordumatu orgaaniline tervik: komponendid on sõnad, kujundid, sümbolid, mitte tegelased, süžee ega ideed. Feministlik kirjandusteooria. Mida uurivad feministlikud kirjandusteoreetikud? Kuidas mõista Virginia Woolfi lugu Shakespeare’i õest („Oma tuba“ lk 184-187, ÕIS) Lähtekohad:
Kelle eksperiment see on. Olen uskunud kogu aeg, et kogu selle planeedi eksisteerimine on kellegi kummaline eksperiment. See ei saa niisama olla. Meile on sündimisest saadik antud hea ja kurja tundmus – mitte ainult valik, vaid sund valida! Me ei ole siin ainult niisama, vaid oleme ikkagi mingisuguse suure eksperimendi sees. Epp Annus: Kas ilusa surma mõte seostub loodusekeskse elutunnetusega? Tõite näiteks sügise; näiteks loodusrahvastel. Kirjandusteosena tuleb esimesena pähe näiteks Tolstoi novell “Ivan Iljitši surm“. Nikolai Baturin: See teema on läbinud inimsugu juba niikaua, kui on sellest kirjapanekuid. See teema on igal kirjanikul, kineastil ja muusikul – kuulates Mahleri muusikat lausa tajume surma ilu, mitte kartust ega leina. Inimesele on see omane. Ta on nõnda, selle šniti järgi tehtud, et peab tajuma mõlemat ja armastab mõlemat ega karda kumbagi. See on väga keeruline; kui sellest rääkima
Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Esindajaid: J.C. Ransom, R.P. Warren, C.Brooks Põhialused: kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena; põhimeetod: lähilugemine- detailne teksti koostisosade ja nüansside analüüs, kirjandus kui keel; tekst on kordumatu orgaaniline tervik: komponendid on sõnad, kujundid, sümbolid, mitte tegelased, süžee ega ideed. Uushistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel.
S. Elioti töödele ning on mõjutatud modernistlikust esteetikast. See suund hülgas aja- ning eluloolise vaatlusviisi (kirjandus kui ajaloo täiendaja), et keskenduda teose tekstielementide analüüsile. Uuskriitika tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelisseisundile ning tarbimisühiskonna/massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika keskmes on kirjandusteos ise (tekstikesksus), eriti luuleteosed. Põhialused: kirjandusteos kirjandusteosena (kui iseseisev/eneseküllane verbaalne objekt; kriitika peab olema objektiivne ja tunnustama objekti autonoomsust), lähilugemine (e eksplikatsioon; detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, keskendumine mitmetähenduslikkusele), kirjandus kui keel (kirjanduskeel on erinev ja rikkam; fookus teose terviklikkusel), tekst kui kordumatu orgaaniline tervik (poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest;
Põhialused. Toetub modernistlike luuletajate töödele. Sai alguse 1920a. USAs ja Inglismaal, keskendus tekstielementide analüüsile. Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelistamisele, massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika moto the text itself - tekstikesksus, kriitika keskmes on eelkõige kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Esindajaid: J.C. Ransom, R.P. Warren, C.Brooks Põhialused: *kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena (iseseisev verbaalne objekt) *põhimeetod: lähilugemine- detailne teksti koostisosade ja nüansside analüüs, kirjandus kui keel *tekst on kordumatu orgaaniline tervik: komponendid on sõnad, kujundid, sümbolid, mitte tegelased, süzee ega ideed. Marksistlik kirjandusteooria. Põhialused (marksism). Marksism põhineb Marxi ja Engelsi majandus-, ühiskonna- ja kultuuriteooriatel: inimkonna areng sõltub materiaalsete tootmise viiside muutustest, see mõjutab omakorda klassistruktuuri
eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Keskendus enam teksti ajaloolis-biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto "The text itself" > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Põhialused Kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena: "When we are considering poetry, we must treat it as poetry and not another thing" (T. S. Eliot, 1928), Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus kirjandusteos kui iseseisev ja eneseküllane verbaalne objekt. Kriitika peab olema objektiivne, lähtuma objekti olemusest, tunnustama teose autonoomsust Põhimeetod:eksplikatsioon e. lähilugemine (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv
eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Keskendus enam teksti ajaloolis-biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto “The text itself” > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Põhialused Kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena: “When we are considering poetry, we must treat it as poetry and not another thing” (T. S. Eliot, 1928), Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus kirjandusteos kui iseseisev ja eneseküllane verbaalne objekt. Kriitika peab olema objektiivne, lähtuma objekti olemusest, tunnustama teose autonoomsust Põhimeetod:eksplikatsioon e. lähilugemine (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv
annaabi.ee 
