Kirjandusteose probleemistik Probleem – lahendust (arutelu) nõudev kitsaskoht. Probleemid Aidi Valliku raamatus „Kuidas elad, Ann?“: Koolis: käitumishinne, põhjuseta puudumised, puudulikud hinded, istumajäämine. Joomine, suitsetamine, narkootikumid. Juhsuhted pidudel. Suitsu ja alkoholi müümine alaealistele. Kodust ärajooksmine. Konfliktid (kasu)vanematega. Detail kirjandustekstis Detail – ilukirjandusteose väikseim kunstiline üksus. Detailid edastavad üksiksfakte teose tegevuse, tegelaste ja tegevuskoha kohta. „Kollase läänetaeva tagapõhjal mustendas rabalagendikul mõni kõvera pedaka raske latv, helkis mõni ümar laugas oma selge jääpeegliga.“ (Peet Vallak, „Lodajavahi surm“) Kõik sõnad on detailid siinkohal. Kujund kirjandustekstis
Proosaanalüüs: Andrus Kivirähk ,,Ajaloo keerises" Valisin proosaanalüüsiks ühe oma lemmikkirjaniku Andrus Kivirähki lühinovelli ,,Ajaloo keerises". Erinevalt tema paljudest teistest lugudest, on selles novellis tegelasteks täiesti tavalised inimesed. Kivirähki teostes arenevad sündmused üsna kiiresti, ta ei peatu pikalt detailide kirjeldamisega, vaid annab olulise info edasi lühidalt ja arusaadavalt. Näiteks kirjeldamaks selles novellis vana lagunenud kortermaja annab ta kogu kirjelduse edasi vaid ühe lausega ,,See oli ebamäärast värvi viiekorruseline ehitis, kooruva krohvi ning täissoditud seintega." Minule kui lugejale sellest piisab: silme ette tuleb remonti vajav, laguneva krohviga, räämas paneelmaja. Novelli tegevus kulgeb ühe päeva vältel (umbes hommikust lõunani) ja ilmselt on tegu tänapäeval aset leidva looga. Teose sündmustik toimub kronoloogilises järjekorras. Teoses on peaagu kõik klassikalise narratiivi omadused: sisse...
Tekst kujuneb tsiteerimise protsessis. Eristab fenoteksti ja genoteksti. Hiljem kasutab neid R. Barthes paarina teos/tekst. Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad. Vaja on uut teadust, translingvistikat, mis lähtuks keele sisemisest dialoogilisusest. M. Rifaterre, 1978 ,,Luule semiootika", intertekstuaalsus on hüpogramm kui anagrammi (võõrasse teksti peidetud või sifreeritud tekst) vaste. Intertekstuaalsust võib seletada hüpo- või anagrammi abil, sest need on peidetud teksti pindmisse kihti. Igasugune tekst võrsub võõrast tekstist, mis jääb teksti pindmisse kihti ana- või hüpogrammina
annaabi.ee 
