vaadetega. Uushistoritsism tundis vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega faktide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse. Ja iga teksti võib vaadelda kui mingi ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust. Retseptsiooniteooria. Alused & põhiesindajad & nende põhiteesid ( H. R. Jauss, W. Iser. J. Culler, S. Fish). Retseptsiooniuurija küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks. Ret. teooria ei ole üks teooria, vaid laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil. Alused: * fookus lugeja ootustel ja reaktsioonil teosele * tekstil pole kindlat tähendust, selle määrab lugeja * kirjandusteos omandab oma positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu * pole olemas ühtainust, õiget tõlgendust. H.R. Jauss: vaatleb kirjandust lugeja vaatepunktist, kirjandust kui loomingut ja selle vastuvõttu.
kontekstiga sidunud semiootika (Peeter Torop, Rein Veidemann, kohasemiootika, intertekstuaalsuse analüüsid jne). Lisaks on oluline muutus selles, et varasemast enam ja järjekindlamalt on hakatud looma amaenda teroreetilisi mudeleid (J. Undusk, A. Merilai, T. Hennoste). Postmodernistlik suundade paljus ja samal ajal tagurpidihüpe õhku. Uus kirjandusuurimine jätab sisuliselt vahele formaalsemad tekstikesksed suunad, hüpates kohe väga abstraktsetesse ja kirjandustekstiga minimaalselt seotud lähenemistesse. 16. Eesti kirjandusuurimise hetkeseis, suunad ja selle esindajad. Nüüd liigutakse ajas tahapoole, st suundade poole, mis olid olulised enne post-suundi. Kasutusele on tulnud narratoloogiamõistestik ja tekstide eksplitsiitne mikroanalüüs. Lisaks on esile kerkimas ka formaalsemad lähenemised. Samuti on toimunud liikumine nagu ka mujal maailmas oluliste post- järgsete suundade poole nagu poskolonialism, gay- ja lesbiuurimised, uushistirism
Kirjandus pole midagi muud kui arhetüüpidel põhinev väljendus. Kirjanik loob lugejale juurdepääsu arhetüüpsete kujundite juurde, mis kõnetavad lugejat otse, arhetüübi kujundi ära tundmise kaudu, aktiveerivad psüühhika osad, mis on olulised indiviidi arenguks ja ka kollektiivi heaoluks. J. Lacan. Keel ja alateadvus. Imaginaarne ja sümboolne faas. Keel mitteteadvuse struktuurina (Kraavi 127–131). Psühhoanalüütilise kriitiku küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks. Lacan sidus Freudi psühhoanalüütilise teooria Saussure'i keeleteooriaga. Alateadvus on struktureeritud nagu keel, aga inimteadvus ei eelne keelele, vaid luuakse selle poolt. Lacan määratles ümber Freudi sõnastatud psühhoseksuaalse arengu staadiumid: 1. keele-eelne e. imaginaarne faas - puudub mina/teised vastandus. Väikelapsel ei ole „mina“. 2. sümboolne faas (peale keele omandamist) - on arenenud autonoomia, „mina“-kujutlus,
lõiklõigult lugedes? Kuidas see, mida tekst lugejaga `teeb'erineb sellest, mida tekst `ütleb' või `tähendab'? 3) Kuidas kutsub tekst esile teatud sorti lugemiskogemust? 4) Millised on lugeja ootused ja ligemiskogemus mingi teksti puhul? Kuidas mõjutab lugemist lugeja individuaalne ja kultuuriline taust? 7. Psühhoanalüütiline kirjandusteooria. Keel mitteteadvuse struktuurina (Kraavi 127131). Psühhoanalüütilise kriitiku küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks. Psühholoogiline kriitika (al 19. saj algusest): kirjandusteos kui autori meelelaadi ja isiksuse struktuuri väljendus 1) autori isiksus kui teose tõlgendamise alus 2) arusaama kujundamine autori isiksusest kirjandusteose kaudu 3) kirjandusteos kui võimalus autori subjektsuse või teadvuse tajumiseks Psühhonalüütiline teooria A) keele, identieedi ja subjektiteooria B) ka kirjanduseteoste tõlgendamise viis
lõiklõigult lugedes? Kuidas see, mida tekst lugejaga ‘teeb’erineb sellest, mida tekst ‘ütleb’ või ‘tähendab’? 3) Kuidas kutsub tekst esile teatud sorti lugemiskogemust? 4) Millised on lugeja ootused ja ligemiskogemus mingi teksti puhul? Kuidas mõjutab lugemist lugeja individuaalne ja kultuuriline taust? 7. Psühhoanalüütiline kirjandusteooria. Keel mitteteadvuse struktuurina (Kraavi 127–131). Psühhoanalüütilise kriitiku küsimusi kirjandustekstiga töötamiseks. Psühholoogiline kriitika (al 19. saj algusest): kirjandusteos kui autori meelelaadi ja isiksuse struktuuri väljendus 1) autori isiksus kui teose tõlgendamise alus 2) arusaama kujundamine autori isiksusest kirjandusteose kaudu 3) kirjandusteos kui võimalus autori subjektsuse või teadvuse tajumiseks Psühhonalüütiline teooria A) keele, identieedi ja subjektiteooria B) ka kirjanduseteoste tõlgendamise viis
annaabi.ee 
