Kronotoobianalüüs (süžee, miljöö, tegelased) – aeg-ruumilisel Sümbolianalüüs (sünonüümiast müüdini, allegooria) - Üldine kujundianalüüs, sh esemelisus (detailid, asjaolud) ja üldistatus (individuaalses, karakteersus, tüüpilisus, motiivilisus, lokaliseeritus, arhetüübilisus) – mis detailid autorit köidavad, mis on autorile iseloomulik, millele armastab keskenduda, milliseid arhetüüpe kasutab jne Kirjandusteksti dominant „Dominanti võib määratleda kunstiteose fokuseeriva komponendina: ta alistab, määratleb ja transformeerib ülejäänud komponente. Dominant tagab struktuuri integreerituse. (Roman Jakobson) Dominant (teksti selgroog) on justkui tsentraliseeriv telg, mille suhtes enamus tekstielemente omandavad tähenduse ning mille ümber nii autor kui ka lugeja saavad konstrueerida mõttelis-kunstilise terviku. „Tekst siseneb kirjandusse ja omandab kirjandusliku funktsiooni selle dominandi
2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid. 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugeja garanteerib selle, et tekst hakkab tähendust omama. Lugemist mõjutavad lugeja elukogemus, kultuurikogemus, teadmised, ellusuhtumine, tõlgenduskogukond (inimkooslus, kes kasutab lugemisel teataval määral samu tõlgendusstrateegiaid), oma põlvkonna ootused ja nii edasi
kirjandustekstides Feministlik kirjandusteooria Lähtepositsioon – sooline erinevus on kategooria, millele traditsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, seetõttu vajab kirjandus ja -kriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist Postkolonialistlik teooria Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja kultuurides, mis on olnud Euroopa koloniaalvõimu all, nende mõjud, teisestamine, hübriidsus, mimikri. Kirjandusteksti paigutamine, seosed teksti ja konteksti vahel. Kontekstid o Keele ja filoloogia ajalugu o Kirjandustraditsioon , kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud o Autori elulugu o Ühiskondlikud, kultuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama? Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika)
1) loeb ja väärtustab nii eesti kui ka maailmakirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandusteosed, suhestab loetut teose ajastu ning tänapäevaga; 2) väärtustab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust ning kirjanikku kui loojat; 3) väärtustab kirjandust kui tunde- kogemusmaailma rikastajat ning kujutlus- ja mõttemaailma arendajat; 4) loeb nii proosat, luulet kui ka draamat, tunneb tähtsamaid kirjandusvoole ja -zanre ning eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid; 5) mõistab sõnakunsti väljendusvahendite mitmekesisust ning nende erinevusi ja sarnasusi võrreldes teiste kunstiliikudega (teater, film, kunst, muusika); 6) tajub kirjandusteksti mitmeti tõlgendavust, erinevate kultuurikontekstide tausta teose mõistmisel, näeb kirjanduses inimese ja maailma mõistmise mudelit; 7) kujundab endast teadlikku lugejat, kes kirjanduse toel arendab oma eetilisi ja esteetilisi väärtushinnanguid ning maailmavaadet;
Põgus ülevaade uuskriitikast, stukturalismist, semiootikast leidub loengu „Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja – suunad“ konspektis. Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas? Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja? Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? 26 27 Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid
eesmärgil ja jälgivad uudiseid. Ajalehti loeb 80 % ja ajakirju 72% teismelistest, mitmesuguseid aimeraamatuid aga kolmandik. Samal ajal on üsna üldlevinud arvamus, et selline lugemine ei ole täisväärtuslik ning põhjustab noorte inimeste vaimset allakäiku. (Puksand 2012) Põhikooli kirjandusõpetuses tähendab lugemine lugemishuvi tekitamist, lugemisharjumuse kujundamist ning lugemisoskuse omandamist, viimane omakorda hõlmab kirjandusteksti analüüsi, tõlgendamise ning mõistmise oskust. Kirjandustundides tegeletakse esmajoones ilukirjandustekstide lugemise ja käsitlemisega, kuid vajadusel kaasatakse ka kirjandusega seotud teabetekste. (Org 2010) Raamatuid loetakse järjest vähem, kodudes on vähe raamatuid ja neid ei osteta juurde. Lapsel on kadunud eeskuju lugeva lapsevanema näol, selle asemel on televiisori vaatamine, peaaegu igas kodus on internet, arvutist rääkimata. Paljud
Oluline on kirjandus kui keel, mis erineb teaduskeelest ja teabekeelest. Lähilugemine detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs. Uuskriitikute jaoks tähendab see, et tekst on mitmetähenduslik. 2. Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja? Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Ühisjooned on - süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus. Strukturalism uurib struktuure, kuidas kirjandus toimib kui süsteem. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab ja milline on selle väärtus, vaid kuidas see tähendus luuakse
Kokkuvõte Camus'e looming see on mõtlemine piltides. Me ei leia tema juures süstemaatilisi filosoofilisi käsitlusi, küll aga filosoofilist kirjandust ja poliitilisi esseesid, jutustusi, draamasid ja päevaraamatuid, kus ta oma mõtteid väljendab. Albert Camus kirjutab essees "Sisyphose müüt": "Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest" ning resümeerib: "absurd ei ole mitte inimeses ega maailmas, vaid nende samaaegses olemasolus". Eksistentsialistliku kirjandusteksti ülesanne on seega kirjeldada ja kaaluda maailma heidetute ja maailma samaaegse olemasolu vastasseisu. 6 Kasutatud kirjandus Albert Camus ,,Esimene inimene" Albert Camus ,,Pagendus ja kuningriik" Albert Camus ,,Õnnelik surm" http://www.opleht.ee/Arhiiv/2004/29.10.04/aine/3.shtml http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep %20Tammo%20-%20Albert%20Camus.pdf http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9659163F060E16BFC22570B2003E08 C9
järjekord-lõigud). Narratiivi rajava teksti eelduste tuletamine võimaldab leida vihjeid maailmavaadete jms kohta. Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas? Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja? Uuskriitika tekkis 1920. aastatel (kõrgaeg enne/pärast II ms) ja toetub peamiselt Ezra Poundi ja T. S. Elioti töödele ning on mõjutatud modernistlikust esteetikast. See suund hülgas aja- ning eluloolise vaatlusviisi (kirjandus kui ajaloo täiendaja), et keskenduda teose tekstielementide analüüsile.
J. C. Ransom The New Criticism (1941), I. A,. Richards, Practical Criticism (1929); The Philosophy of Rhetoric (1936), W. Empson, Seven Types of Ambiguity (1930), C. Brooks & R. P. Warren Understanding Poetry (1938), Understanding Fiction (1943) 1920. aastal alguse saanud USA ja Inglismaa kirjandusteaduse suund, mis aja- ning eluloolist vaatlusviisi hüljates keskendub teose teksti-elementide analüüsile. Asendas enne domineerinud biograafilist-ajaloolist meetodit (kirjandusteksti tõlgendamine autori ajast ja kavatsustest lähtudes ) Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Keskendus enam teksti ajaloolis-biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto "The text itself" > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema
J. C. Ransom The New Criticism (1941), I. A,. Richards, Practical Criticism (1929); The Philosophy of Rhetoric (1936), W. Empson, Seven Types of Ambiguity (1930), C. Brooks & R. P. Warren Understanding Poetry (1938), Understanding Fiction (1943) 1920. aastal alguse saanud USA ja Inglismaa kirjandusteaduse suund, mis aja- ning eluloolist vaatlusviisi hüljates keskendub teose teksti-elementide analüüsile. Asendas enne domineerinud biograafilist-ajaloolist meetodit (kirjandusteksti tõlgendamine autori ajast ja kavatsustest lähtudes ) Tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele ja tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Keskendus enam teksti ajaloolis-biograafilisele kontekstile kui tekstile enesele Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet
soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites 7 keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine
teguritest, teost ei saa hinnata kunstilise taseme universaalse malli järgi. Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude hulgas, mis on loodud mingi ajastu kindlate tingimuste poolt. * ajalugu ei ole stabiilne faktide ja sündmuste kogum, mida kirjandus reflekteerib. * inimese põhiolemus, mida jagavad autor, tegelased, lugeja (uushist. nim. seda essentsialistlik humanism) teenib teatud ideoloogia huve. * lugeja on subjekt, mille on kujundanud tema ajastu ideoloogiad. Seega ei ole kirjandusteksti objektiivne tõlgendus võimalk, sest lugedes toimub a) naturaliseerimisprotsess - kui lugeja ja teksti ideoloogia on sama b) kohandamisprotsess - lugeja ja teksti ideoloogiad on erinevad, lugeja kohandab teksti oma vaadetega. Uushistoritsism tundis vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega faktide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse.
loobuvad parafraasi kasutamisest, kirjaniku sõnade ümberütlemisest v. Kirjandusteoses näevad uuskriitikud eelkõige hierarhilist struktuuri, mille kujundajaks on elementide omavahelised suhted. Uuskriitikute põhiliseks metodoloogiliseks lähtekohaks on väide, et teose tervikut tuleb analüüsida tema enese kaudu vi. b) Strukturalism i. Kirjandusteksti vaadatakse autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast c) Poststrukturalism i. Põhiobjektiks on mittestruktuur d) feministlik kriitika e) postkolonialistlik kriitika 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja mõõdud · Silbirõhulise luule värsimõõdu ehk meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid). a) Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum i
selleks erinevaid vahendeid. Nii Hitleri Saksamaa kui ka USA pürivad allutama indiviidi, vormima temast süsteemi huvidele vastava massiinimese, kes on ülaltpoolt kontrollitav ning aktsepteerib kriitikavabalt süsteemi propageerivat maailmavaadet. 10. Retseptsiooniesteetika põhimõtted. Mis on ootuskorisont? Kuidas see toimib kirjandusajaloos? Ei ole üks teooria, pigem laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil Fookus lugejate reaktsioonil, lugeja ootustel Tekstil EI OLE kindlat tähendust, selle määrab lugeja Kirjandusteos omandab positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu Teksti tähenduse loob (vähemalt teatud määral) lugeja Pole olemas üht ‘õiget’ tõlgendust, mis oleks sama kõikidele lugejatele ei teksti osade ega terviku suhtes Erinevad retseptsiooniteooriad: 1) mis on olulisimad lugeja
Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude hulgas, mis on loodud mingi ajastu kindlate tingimuste poolt. * ajalugu ei ole stabiilne faktide ja sündmuste kogum, mida kirjandus reflekteerib. * inimese põhiolemus, mida jagavad autor, tegelased, lugeja (uushist. nim. seda essentsialistlik humanism) teenib teatud ideoloogia huve. * lugeja on subjekt, mille on kujundanud tema ajastu ideoloogiad. Seega ei ole kirjandusteksti objektiivne tõlgendus võimalk, sest lugedes toimub a) naturaliseerimisprotsess - kui lugeja ja teksti ideoloogia on sama b) kohandamisprotsess - lugeja ja teksti ideoloogiad on erinevad, lugeja kohandab teksti oma vaadetega. Uushistoritsism tundis vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega faktide kogum, vaid on tekst, mida tõlgendatakse.
vastuolusid ei teki. Kõneaktide teooriast lähtudes: grammatikas on olemas illokutiivsetele aktidele vastavad struktuurid (käskiv kv, küsilause, indikatiiv jne). 2 korrastatust, mis täiendavad teineteist – gramm. reeglid kontrollivad lingv suhteid, illokutiivsed reeglid kirjeldavad inimestevahelisi suhteid. Vaadeldes retoorikat kui mõjutamiskunsti, tuleks talle omistada perlokutiivne sfäär (kõneakti tulemuslikkus). Aga kirjandusteksti puhul ei ole asjad nii lihtsad, sest, kirj tekst ei ole suunat ainult adressaadile, vaid olulisel määral ka iseendale, mis rikub ka ülaltoodud kolmiksüsteemi harmoonia. Tavapärane retoorika ei tööta eriti puhta kirjanduse peal. (Derrida võtab ka kõneaktide teooria kallal.) De Man jõuab õnnelikult Peirce’i juurde, kes suutis retoorika ja grammatika lahus hoida – leiutas 3. elemendi, mis näitab erinevusi retoorika ja grammatika vahel.
üldisele iseloomule on individuaalne ning üksik ("Uue kriitika" juhtkuju J.C.Ransom´i järgi on poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid termineid ka Freudi terminoloogia raames, kus siis struktuurile vastab id ja faktuurile ego. Saab rääkida kolmest suuremast voolust, mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest: Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast. Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes. Narratoloogia, mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles
Kivirähk võimendab stereotüüpi viimase piirini. Teine võte: tõlgendatakse fakte üpris vabalt. Tekitatakse pinge või vastuolu fakti ja väljamõeldise vahel. Raamat imiteerib ajalooraamatut või ka teaduslikumat väljaannet/teksti. Kivirähu üks kirjutamisressurss on kõikvõimalikud, tuttavamad multifilmid, filmid, meedias ringlevad väljamõeldud kujud,kes kõik tekstides kokku saavad. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" (2007) Kivirähk kasutab erinevate kirjandusteksti maailmasid: Islandi saaga, Põhjala müüdid ja muistendid, gootika Shakespeare sünged draamad, Eesti muistendid. Mitte nii tume ega pessimistlik kui ,,Rehepapp", kuid ajalooline idealism puudub, pessimistlik tuleviku suhtes. Allegooria, mille kaudu tahetakse rääkida kaasaja muutustest, keele säilimine kaasaja maailmas, laiemalt traditsioonide teisenemine jne. Kaks tasandit: fantastiline muinasaeg ja allegoorilised kaasaja protsessid (,,külaelu")
pealkirja, piltide, remarkide, üksiksõnade jm alusel. kirja; Enne lugemist olemasolevate teemakohaste teadmiste ja on läbi lugenud vähemalt kogemuste väljaselgitamine, oma küsimuste esitamine neli eakohast ning uute teadmiste vastu huvi äratamine (mida tean, väärtkirjandusteost mida tahaksin teada). (raamatut); tutvustab loetud Kirjandusteksti süee, sündmuste toimumise koht, aeg kirjandusteose sisu ja ja tegelased. Sündmuste järjekord. Arutlemine tekstis tegelasi ning kõneleb käsitletud teema üle. Tegelaste käitumise motiivide loetust; analüüs. Oma arvamuse sõnastamine ja põhjendamine. Küsimustele vastamine tekstinäidetega või oma sõnadega. Töö tekstiga: tundmatute sõnade tähenduse selgitamine, märkmete tegemine loetu põhjal, märksõnaskeemi, küsimuste koostamine. Loetava kohta
tähtsustav. Inimene peab aktsepteerima oma kohta ühiskond. Seda alget sümboliseerivad kirik, riik ja ühiskond. Vabadusealge on uuenduslik, utoopiline, agressiivne, tulevikku suunatud, idealiseeriv, autoriteeti võib vabalt valida. Vabaduse mänguväljaks on ülikool. Kirjandus ja kunst leevendavad binaarset pinget ning annavad meile lõpliku kogemuse maailmast. Aga kirjanduskriitika, mis on tänapäeval politiseerunud, peaks võtma kirjandusteksti ajaloolise dokumendina. Kirjanduses endas on esteetiline seotud praktilisega. · Kirjandus täidab esiteks hedonistlikku funktsiooni, ta on naudingu allikaks, seda eriti korduvuse pärast (korduvlugemine kui naudingu uus läbielamine). Esteetiline elamus on kahetine: 1) äratundmine, kaasatundmine 2) kunstlikkuse tajumine. Vaid äratundmise tajumine on arhailis-mütoloogiline nauding, teine äärmus on elu totaalne estetiseerimine: O
annaabi.ee 
