Kõrgele tasemele tõstis Suitsu ,,Tuulemaas" muusikalise värsi väljendusvahendid, kujundas tiheda varjundirikka luulekeele, rakendas uusi ilmekaid stroofivorme. Oma viljakaimal loomingujärgul (1913-1922) avaldas Suits valiku armastusluulet (,,Ohvrisuits"), regivärsilise ballaadi (,,Lapse sünd") ja kolmanda luulekogu (,,Kõik on kokku unenägu"). Viimases tõusevad tähelepanu keskusse 20. saj. ühiskonna sõlmprobleemid, sõja- ja revolutsiooniaja kajastused. Suitsu kirjandusteadusliku ja organisatsioonilise tegevuse moodustavad 20. sajandi alguskümnendid. Kirjanduslikku ellu tuli ta sajandivahetusel õpilas-noorsoo rühma ,,Kirjanduse sõbrad" albumi ,,Kiired" I-III (1901-1903) toimetajana. 1905. aastaks sai Suitsu kirjanduslik-kultuurilise rühmituse ,,Noor-Eesti" vaimseks juhiks. Ta oli ,,Noor-Eesti" väljaannete, albumite ,,Noor-Eesti" I-V (1905-1915), ,,Võitluse päivil" (1905), ajakirja ,,Noor-Eesti" (1910-1911) toimetaja (osalt koos Friedebert
Parimate tulemusteni jõuti kirjanduse lühiliikides (luule, miniatuur, lühinäidend, novellett), kuid on kirjutatud ka pikemat impressionistlikku proosat jutustusi ja romaane. Tuntud impressionistid on sakslane Bernhard Kellermann (18791951), eestlased Friedebert Tuglas (18861971), Anton Hansen Tammsaare (18781940), Villem Ridala (18851942). klassitsism põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele. Klassitsism saavutas suurima ulatuse Prantsusmaal. Klassitsistid kujutasid kaasaja elule iseloomulikke jooni. Seadsid esikohale mõistuslikkuse ja elutõe. Rõhutasid kirjanduse kasvatuslikku funktsiooni. Teoste kirjutamise allutasid nad kindlatele reeglitele: sõnastuselt nõuti selgust, stiililt puhtust, ülesehituselt terviklikkust
vahel.) Iga integratiivne tasand annab oma mõtte edasi alamatele tasanditele ega võimalda neil omatahtsi tantsida vaid determineerib vertikaalse telje. B järgi loeme nii horisontaalis kui vertikaalis, liikudes mõlemal teljel samaaegselt. Nagu juba vene vormikoolkonna skeemid (Brik, Propp), töötab ka Barthes’i oma päris hästi tugeva žanrikaanoniga tekstide (krimkade ja actioni) peal, keerulisema proosaga jääb jänni. 3. Strukturalistliku ja poststrukturalistliku kirjandusteadusliku paradigma põhierinevused Strukt ja poststrukt vahel ei saa selget piiri tõmmata. See on näha ka Barthes’i varajases teoses “S/Z”, varem perifeerias olnu kerkib tsentrumisse, paradigma hakkab muutuma. 60ndate lõpp: ilmuvad dekonstruktivismi esimesed tööd (Derrida “Grammatoloogia”), varane post, aga tegelikult valitseb ikka veel strukturalism. Poststrukt. tekib strukt. kriitikast, pidevast mõõduvõtmisest strukturalismiga. Venemaal strukt
valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja romantikute juures ei hõlmanud peaaegu üldse spetsiifilist rahvalikku väljakukultuuri ja rahvalikku naeru selle ilminguterikkuses. Ka hilisemas folkloristikas ja kirjandusteaduses pole väljakul naerev rahvas saanud üksikasjalisema ning sügavama kultuuriajaloolise, folkloristliku ja kirjandusteadusliku uurimise esemeks. (...) Seepärast võib liialdamata väita, et mineviku rahvaliku naerukultuuri sügavat omapära ei ole tänini välja toodud." Bahtini kriikika: Ta rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust. "Bahtin tõstatas rahvakultuuri probleemi üsna hooletult ja ebamääraselt, kuid ta sundis sellega ajaloolasi esimest korda rahvakultuuri probleemile otsa vaatama. See on tema suurim teene. Ta mõjutas humanitaarteadusi
kirjandusteooria kirjandusteaduse teoreetiline haru. Kirjandusteooria annab kirjanduse käsitlemise teaduslikud põhimõtted. Kirjandusteooriad põhinevad kirjandusvoolude, -liikide, -zanrite ning -teoste keele, stiili, ülesehituse jms muutumise seaduspärasustel. Kirjandusteooria kiire areng algas 20. sajandil. klassikaline novell vt novell. klassitsism põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele. Klassitsism saavutas suurima ulatuse Prantsusmaal. Klassitsistid kujutasid kaasaja elule iseloomulikke jooni. Seadsid esikohale mõistuslikkuse ja elutõe. Rõhutasid kirjanduse kasvatuslikku funktsiooni. Teoste kirjutamise allutasid nad kindlatele reeglitele: sõnastuselt nõuti selgust, stiililt puhtust, ülesehituselt terviklikkust
annaabi.ee 
