Novellist, novelliteooriast ja Dekameronist
arendusele, mis on novellile äärmiselt omane.
Liiv arvab, et rangemalt võttes pole kõik ,,Dekameroni" lood siiski novellid, ülekaalus on
anekdoodilähedane novell, mille tunnuseks on väike maht, sündmuste range ühtsus ning
üldistusjõud. Seetõttu arvab Liiv, et (tsiteerin:) ,, ,,Dekameron", too novellizanri musterteos
ise annab tunnistust liigse ranguse ning jäiga lahterdamise mõttetusest."
Täienduseks ja kokkuvõtteks. Liiv toob viimasena välja, et eesti kirjandusteadlastest on A.
Aspel andnud novellile üsna olemusliku iseloomustuse: 1) Lühidusest järeldub novelli
olulisim printsiip: kontsentratsioon. Võib kõnelda ühele sündmusele, ühele
meeleolumomendile või ühele arendusele ehitatud novellist, põhiline on üldise perspektiivi
koondumine ühe probleemi või nähtuse ümber, D. Palgi sõnadega: et novellis valitseks üks,
aga tugevasti. Aspel rõhutab veel novelli esinduslikku tähendust, sümbolijõudu, mis eristab
annaabi.ee 
