Ajalehtedes ja kirjandusajakirjades ilmuv kriitika on toimetuste/toimetajate nägu. See on paratamatugi, sest toimetajaid seob põlvkondlik võrgustik ja erinev haridustaust. Ajakirjanduse formaat esitab kriitikale omakorda kohanemiskohustuse. Maksimaalselt nelja tuhande tähemärgiga saab kirjandusteost tõepoolest üksnes markeerida ning väljendada kriitiku põgusat suhet sellesse. Teose lülitamine laiemasse ringi ei tule sel juhul kõne allagi. Pealegi nõuaks see kirjandusloolist ja -teoreetilist eruditsiooni, milleks nn jooksva kriitika kirjutajail pole motivatsiooni. Arvustuste honorar on sümboolne ega soosi uurimistööd. Nõnda avaneb meie ees suur hulk kriitikat, milles ilmuvad kirjandusteosed hõljuvad õhus otsekui liblikad, keda kriitikud imetlevad või siis oma võrku püüavad/sulgevad. See ongi kriitika üksildumine. Varasema kirjanduskogemuse haprus, kirjanduse kui tervikorganismi tajumise nõrkus teeb kriitikast fragmendi
Retseptiivne esteetika. Jauss Kirjanduslugu kui väljakutse kirjandusteooriale. Asendab kirjandusloo lugeja kogemusega. Uurivad lugejate arvamusi ja hinnanguid, mis lugemistegevust saadavad. S. Fish nimetab seda interpretatiivseks ühtsuseks. Postmodernistlik kirjanduslugu on fragmentaarne. Rõhutatakse igasuguse ajaloo konstrueeritust. Traditsiooniline kirjanduslugu varjab vaatepunktide pluralismi. Tekib vähemuste kirjanduslugu. Need täiendavad traditsioonilist kirjandusloolist narratiivi. Entsüklopeedia on uurimuse tavaline vorm. Välditakse kronoloogilisust. Lugejal on võimalik vaatepunkte valida ja kombineerida. Heterogeenne kirjanduslugu. Üldised käsitlused puuduvad, on kaks konkureerivat käsitlust. 14. Interpretatsioon ja analüüs. Hermeneutika Hermeneutika ja tekstitõlgendus. Hermeneutika oli algselt kirjalike tekstide tõlgendamise ja seletamise kunst, 18/19. sajandi filosoofilistes töödes eriline maailmamõistmise viis
Üdilikkus - silmatorkavaim ots see, et tegemist on iroonilise autoriga, või autoriga, kelle puhul öeldakse üht ja mõeldakse teist. Miks mitte ka paroodiline autor. Iroonia juures rõhutada seda, et iroonia on totaalne. Hõlmaks kõiki keeleobjekte, millest räägitakse, kahtlemata kõneleja enda vastu pöördub iroonia. Kõik muutub kahtlaseks ja kõneleja positsioon samuti. Krulli kujunemises Eesti autorites on Üdil suur osa. Krull ütleb, et mingid kirjandusloolist loogikat arvestades pole Üdi tulek vältimatu. Krull räägib saatesõnas sellest, et Üdi luule esindab horisontaalsele tasapinnale asetatud kultuuri. Toob paralleele massikultuuri pealetulekuga 70ndatel. Paralleelid asjakohased, aga neid ei peaks triviaalselt mõistma. Neil on seos, aga pole üks ja seesama asi. Nii on Runneli luule nt massikultuursem. Üdil midagi, mis teda nii kergesti massidesse ei lase. Ainulaadne luuletehnika
annaabi.ee 
