Kuigi algselt kummardasid roomlased sarnaselt paljudele teistele muistsetele tsivilisatsioonidele suurt hulka erinevaid jumalaid, siis aastal 381 sai suuresti judaismil põhinevast uudis-usundist impeeriumi riigiusk. Kristlased, kes seni olid olnud põrandaalune vähemus, said endale aja möödudes äärmiselt suure mõjusfääri, mis on säilinud tänaseni. Kuigi roomlased olid üldiselt pigem kopeerijad kui loojad, on kristlus midagi just sellele riigile omast. Tänapäevane kirjanduski võlgneb paljut rooma filosoofidele, luuletajatele ning ajaloolastele. Siiani loetakse ning tõlgitakse tolleaegsete mõtlejate töid, rooma keiser Marcus Aurelius on aga leidnud korduvat tsiteerimist näiteks president Ilvese kõnedes. Ilukirjanduslike ja arutlevate tekstide ülesehitus oli väga sarnane tänasele ning kuigi ka siin olid roomlased pigem Kreeka traditsioonide elushoidjad, on Rooma kirjandus Kreeka omast tänapäevasema kujuga ühe näitena
eestikeelseid ilukirjanduslikke või sellele pretendeerivaid teoseid. Tagajärjeks on «käärid» ilmuva kirjanduse ja selle kirjandusavalikkuses sünkroonse peegelduse vahel. Ehk teisisõnu: kirjandus elab oma veealust afaatilist elu, mille tunnistuseks on küll ilmumisteated, müügiedetabelid, aga pole kirjanduslikku dialoogi. Ja mis elu elab kriitika, selle dialoogi esmane kindlustaja, kui kriitikas leiab vastukaja vaid viiendik ilmuvast toodangust? Sama üksildast elu kui kirjanduski. Tiit Hennoste on tähele pannud, et kriitika ajendi määrab nüüd kirjanduslik «uudiskünnis». See esitab kriitikale suhtekorraldusliku ülesande. Tänapäeval ongi kirjanduskriitika suhtekorralduse teenistuses, kasvanud on promoveeriva (esitleva) kriitika osa. Promoveerimisvajadus (et ikka uudiskünnist ületada!) on tõstnud kirjastajate rolli kriitikavälja kujundamisel. Ükski kirjastus ei hakka oma toodangule tellima vastureklaami
Kujutav kunst iseseisvusaja tagaigatsemist, milles neil oli kahtlemata omajagu õigus. Seetõttu muutus Eesti kujutaval kunstil tuli teha läbi kirjandusega lavastatud kompositsiooniga temaatiline maal põhijoontes analoogiline vaevatee. Kunst nagu mõneks ajaks peaaegu ainuvalitsevaks. kirjanduski oli kõrgemalt poolt kuulutatud Totaalselt programmilise kunsti näidisena võib ideoloogilise võitluse eesliiniks, ja mistahes taies esile tõsta Roman Treumanni Viktor Karruse ei saanud olla “lihtsalt” kunst, vaid vastavalt maali “Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks
annaabi.ee 
