Kirjanduselu Eestis 1922 loodi Eesti Kirjanikkude Liit- kutseühing peaülesandega seista kirjanike loomistingimuste eest. Esimees Friedebert Tuglas 1923 ajakiri Looming 1925 asutati Kultuurkapital, tõusis esile eepika ja romaan 1934-1940 vaikiva oleku aastad autiritaarne reziim, Eesti ajaloo kangelasliku külje rohke kujutamine (Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil") Kirjanduslik orbiit esimene kirjanduspilti kujundav rühmitus peale Tarapitale järgnenud vaheaega Murdeluule- Artur Adson- võru murdes Hendrik Adamson- mulgi keeles Johannes Barbarus ühiskonnakriitiline luuletaja Noor-Eesti Kirjandusrühmitus asutati 1901, eestvedaja Gustav Suits Tähtsamad liikmed- Suits, Tuglas, Johannes Aavik Eesmärk Eesti vaimse silmapiiri avardamine, kirjanduse kõrval ka kunsti ja muusika uuendamine. Elavdas kunstielu, tõstis korjanduskriitika taset, tutvustas eesti lugejaskonnale maailm...
Inimest kui kaupa kasutatakse kõige sagedamini tööks seksiäris ning vähe-tasutatava töö tegemiseks. Lahenduste otsimine on selle probleemi jaoks väga oluline, kuid samuti ei saa otsustada liiga tormakalt. Üheks lahenduseks oleks kindlasti inimkaubitsejatele mõeldud karistuste suurendamine. Sellise seaduse kehtestamine ajaks, aga inimkaubitsejad veel rohkem peitu ning nende tegevus jätkuks edasi nö põranda all - seega oleme nagu surnud ringis. Kirjanduselust sobiks siis ideaalselt näide Eduard Vilde ,, Mäeküla piimamehest". Lugu jutustab talupoeg Tõnu Prillupist, kes kunagi ei suuda leppida, et kellelgi teisel on rohkem kui temal. Ootamatult pakub mõisnik talle soodsa pakkumise, mille peale Tõnu viivitamatult ,,jah" ütleb. Tehing seisneb selles, et Tõnu saab piimameherentnikuks, vastutasuks annab ta oma noore naise Mari mõisnikule armukeseks. Tõnu teab, et tema on majas peremees, kellel on Mari peale õigused ning
vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes. Gailit paguluses Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata. See tõde väljendus 1951
Marie Under UNDER, Marie (kodanikunimi aastast 1902 Hacker, aastast 1924 Adson; 27./15. III 1883 - 25. IX 1980), luuletaja ja tõlkija. Sündis Tallinnas Hiiumaalt pärineva kooliõpetaja tütrena, õppis 1891 - 1900 Tallinnas saksa tütarlaste koolis. Töötas 1901-02 "Teataja" talituses, kus tutvus eesti demokraatliku intelligentsi esindajatega (E. Vilde, A. Laikmaa jt.). Elas abielu tõttu 1902-05 Moskvas, Tallinna naasnuna hakkas osa võtma eesti kirjanduselust ning enne I maailmasõda muutus ta kodu Tartu maantee ääres kirjanike salongiks. Kuulus 1917-19 kirjanikeühingusse "Siuru" esimehena, oli keskseks kujuks ""Siuru" suvel" 1918 Pühajärvel, võttis osa ka rühmituse "Tarapita" tegevusest 1921-22, oli EKL-i asutajaliige (1922), valiti 1932 EKS-i, 1937 Londoni PEN-klubi ja pärast II maailmasõda Poeetide Rahvusvahelise Ühingu (united Poets Laureate International, Filipiinidel) auliikmeks, 1963 Soome Kirjanike
liige Stockholmis. Kui 1919.a alustas Tartu ülikool tööd eestikeelse kõrgkoolina, kutsuti Suits eesti ja üldise kirjanduse õppetoolile. Tartu ülikoolis õnnestus tal ka karjääri teha, ning 10 aastaga korraliseks professoriks tõusta. 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade ,,Murrang" ja ,,Tarapita" toimetamisest (1921-1922). Järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel. Peale 1920 ja 1922 ilmunud teoseid polnud tal enam pingelise õppetöö kõrvalt aega värsiloominguks, mistõttu avaldas ta paari järgneva aastakümne jooksul vaid mõne uue luuletuse. Sel ajal pani Suits aluse eesti kirjandusteadusele, koolitas esimese põlvkonna kirjandusuurijaid, keskendus eesti vanema kirjanduse, eriti Kreutzwaldi käsitlemisele. Kuigi Suits jäi ametisse ka pärast Eesti okupeerimist 1940
ebaloomulikke kahtlusi oma ümbruse suhtes, kirjanik hakkas kujutlema, et teda jälitatakse. Aasta lõpul andis Liiv Tartu korteri käest ning sõitis Avispeale. 1893 aasta veebruari algupoolel asus ta tagasi Alatskivile, kus lõpetas ,,Käkimäe käo" ja kirjutas ,,Nõia tütre". Peale pikka otsimist oli ka ,,Vari" leidnud kirjastaja-see ilmus 1894 aastal Tallinnas G. Pihlaka juures. Siitpeale eemaldas raske haigus Liivi pikemaks ajaks kirjanduselust. Teine loominguperiood Kaks viimast aastakümmet oma elust veetis Liiv eelnevatega võrreldes muutunud psüühilises olukorras, mis vajutas pitseri ka tema hilisemale loomingule. 1984 aasta märtsis toodi kirjanik Tartu närvikliinikusse, kus ta põdes läbi oma haiguse ägedama järgu. Liivi haigusloos leiame diagnoosina katatoonia, mis kujutab endast üht skisofreenia kliinilist vormi. Kliinikust lahkus Liiv rahulikumana, kuid haigus oli tema teadvuse terviklikkuse
Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932 1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes. Paguluses: Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata. See tõde väljendus 1951
esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. 1840. aastal kirjutas ,,Colomba ,, ja 1842 kirjutas ,,Carmeni". Teise keisririigi ajal saab ta senaatoriks ja on tihedalt seotud õukonnaga. See pigem küll keiserlik soosing mõjub Merimee loomingule halvavalt, ta tõmbub kirjanduselust tagasi, kibestub ja sureb üsna üksikuna Canne´is. Märkimis väärib ka Merimee tolleaegne huvi vene kirjanduse vastu. Ta õpib veel vanas eas vene keele ära ning tõlgib Puskinit ja ja Gogolit. Merimee on kahtlemata suurim klassik prantsuse romantikute hulgas, kes moega kaasas käies suutis alati iseendaks jääda. Teoses ,,Colomba" on peategelasteks vanem, pisut kartlikum ja alandlikum vend Orso
Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku uurimistööga, põhiteemadeks olid eesti vanema kirjanduse ajalugu, allikakriitika, poeetika (K. J. Peterson, F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland, G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu
2009.a luulekogu ,,Atlas" Tema luuletusi on ilmunud ka ajakirjanduses (Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk, Sirp, Eesti Ekspress jm). 2007. a. ilmunud Tartu NAK-i "Väikese pornoraamatu" üks autoreid Andra Teede on tegev ka kirjanduskriitikuna (Eesti Ekspress, Sirp, Eesti Päevaleht, Lugu jm), kelle kirjatöid sel alal iseloomustab hoolikas lähenemine vaadeldavale materjalile. Peale selle on ta teinud intervjuusid ja portreelugusid kirjanikega (Heljo Mänd, Oskar Tanner). Kirjanduselust on Andra Teede osa võtnud ka organiseerijana, olles 2007. aastal kirjandusnädala SOTSIA peakorraldaja, aastast 2008 on ta Tartu kirjandusfestivali Prima Vista kaaskorraldaja. 2009. aastal korraldas Andra Teede koostöös Valmiera teatri ja Eesti Teatriliiduga eesti kirjanike jalgsimatka Kristjan Jaak Petersoni jälgedes Riiast Tartusse. Alates 2007. aastast töötanud kirjastaja ja toimetajana. 5 Luulekogu ,,Takso Tallinna taevas" analüüs
Kahjukse ei olnud rühmitus vaadetelt ühtne. Ajakirja väljaandmine oli majanduslikult raske. Kõige selle tõttu "Tarapita" lagunes. Tarapitalaste looming jääb nn ajaluule perioodi, mida võib piiritleda aastatega 1919 1923. 10.) Tuglase tegevus ja loomingu iseloomustus Friedebert Tuglas (kodanikunimega Mihkelson) sündis 2. III 1886 Tartumaal Ahja mõisas, õppis Tartus linnakoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis. Alates 1917. aastast võttis aktiivselt osa kirjanduselust, toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli korduvalt Eesti Kirjanikkude Liidu esimees, ajakirja "Looming" esimene toimetaja, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal. I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem "Meri" ja mässuihast kantud jutustus "Jumalate saar". Samaaegselt valmis ka kriitilis-realistlik novell "Hingemaa". Revolutsiooniline romantism
Brockmann 1634. aasta kevadel Tallinnasse. Juunis 1634 asus ta pidulikult uuele ametikohale. 20. aprillil 1635 abiellus R. Brockmann endise Niguliste kirikuõpetaja J. Temme tütre Dorotheaga. Abielust sündis kolm tütart ja poeg, samuti Reiner, kes jätkas isa tööd alates 1666. aastast Laiuse (Lais) pastorina, 1678. aastast Tartumaa praostina ning piiblitõlke ja lauluraamatu väljaandmise eestvedajana. R. Brockmanni osalemine Tallinna kirjanduselus R. Brockmann võttis tollasest Tallinna kirjanduselust kohe saabumise järel aktiivselt osa. Ühelt poolt kuulus ta gümnaasiumiprofessorite kirjanduslembesesse seltskonda, mis aastatel 163536 ning 1639 puutus tihedalt kokku Holstein-Gottorpi hertsogi Friedrich III saatkonnaga nende Idamaa-reisi vahepeatusel Tallinnas. Kirjanduslikult ambitsioonikate saatkonnaliikmete (Paul Flemingi, Adam Oleariuse jt) ning gümnaasiumiõpetajate kokkupuude,
hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku uurimistööga, põhiteemadeks olid eesti vanema kirjanduse ajalugu, allikakriitika, poeetika (K. J. Peterson, F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland, G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse
ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 19321934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes. Gailit paguluses Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata. See tõde väljendus 1951
Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932 1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes. Gailit paguluses Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi. Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata.
Ekspressionism püüab otsida väljundit inimese kannatustele. Kirjanduses püüti näidata inimest kriisisituatsioonis - tüüptegelased olid mees, sõdur ja naine. 33.Luule I vabariigi ajal (oska nimetada zanre ja esindajaid)- 1920-ndatel ilmub palju esseistlikke ülevaateid luulest, esile hakkab kerkima lüroeepika, murdeluule. Modernistliku suuna esindajana kerkib esile J.V. Barbarus püüab luulesse tuua teaduse ja tehnika terminoloogiat. 34.Üldine ülevaade kultuuri- ja kirjanduselust I vabariigi ajal - vt tunnikonspekt!! Mõisted: sümbolism- Suund, mis kasutab väga palju sümboleid. Tekib 19. sajandi lõpus Lääne-Euroopas. Tugineb dualismile väidab, et reaalsuse taga on veel teine tunnetatav maailm. Mateeria ja teadvus on lahus. Loodus ja vaim on sõltumatud. Esialgu tekib prantsuse luules. Sümbolistlikus luules rõhutatakse sõnavaliku täpsust, luuletuse musikaalsus on oluline. Tihti on sisse toodud müstikat. Esteetiline pool on oluline
kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu. August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust ,,Siuru" rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes. Romaanid "Muinasmaa" (1918) "Purpurne surm" (1924) "Toomas Nipernaadi" (1928) "Isade maa" (1935) "Karge meri" (1938) "Ekke Moor" (1941) "Leegitsev süda" (1945) "Üle rahutu vee" (1951) "Kas mäletad, mu arm?" (19511959) (ühendab mitut proosazanri) Novellikogud "Saatana karussell" (1917)
ja üles ehitetaks´ mahakistud kojad. Friedebert Tuglas Friedebert Tuglas (kodanikunimega Mihkelson) sündis 2. III 1886 Tartumaal Ahja mõisas, õppis Tartus linnakoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis. Revolutsioonisündmustest osavõtu pärast oli lühemat aega vangis. Aastatel 1906 1917 oli maapaos, viibides Soomes, Pariisis ja teistes Lääne- Euroopa linnades. Alates 1917. aastast võttis aktiivselt osa kirjanduselust, toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli korduvalt Eesti Kirjanikkude Liidu esimees, ajakirja "Looming" esimene toimetaja, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal. I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem "Meri" (1908) ja mässuihast kantud jutustus "Jumalate saar". Samaaegselt valmis ka kriitilis- realistlik novell "Hingemaa" (1906)
Karakterite väljajoonistamise ja olustiku kirjeldamise asemel asetas ta pearõhu minajutustaja elamuste, mõtete ja meeleolude edasiandmisele. Jutustuste peategelaseks on autorilähedane minajutustaja. Sügavamaks pingeallikaks on elumõtte küsimus. Peategelane püüdleb keskpärasusest ja argisusest välja. 1970. aastate algusest süveneb Undil äratundmine, et ideaali poole liikumine on ülimalt keerukas. 1970.-1980. aastad e seisakuaeg Ühiskonna- ja kirjanduselust üldiselt 1970.-1980. aastaid Nõukogude Liidus on nimetatud seisaku- e stagnatsiooniajaks. Ühiskonna areng takerdus. Eesti NSV oli maailmas esirinnas raamatutiraazide, alkoholi tarbimise ja enesetappude hulga poolest. Piirati poliitilisi vabadusi, kuid inimeste eraellu sekkuti vähem kui sõjajärgsetel aastatel. Märgatavalt tugevnes tsensuur, kirjanduses oli seepärast tähtis alltekst. Tekkis underground-kirjandus (st paljude autorite looming hakkas levima käsikirjalisena, nt P.-E
Tal polnud kõnemehe andeid. Läks koju tagasi ja hakkas kirjutama luuletusi ning tegema põllutööd. Luuletustega jäi silma kõrgetele isikutele ja kutsuti Rooma. Maecenas toetas teda. Loomult pedantne ja aeglane, aga väga põhjalik, oli valitseva korra kiitja ja ülistaja. Esimene luuletus "Bucolica e Karjase laulud" lüüriline ja heldekõlaline, romantiline, 10 valitud luuletust. Tegelasteks karjased (kes on kentsakal kombel väga teadlikud Rooma kirjanduselust ning sõbralikes suhetes leiutajate ja valitsejatega). Tegevus toimub vabas looduses. Karjased vestlevad intelligentselt kirjandusest, muusikast, riigikorrast. Taustaks on karjaloomad. Paljud on armastusele pühendatud. Temast sai äkki armastatud ja tuntud avalikuelu tegelane. Kaunis keel, dialoog on kahe targa ja haritud karjaserüüs mehe vahel. 4. ekloogis ennustab ette poisslapse sündi,
jms. Samas on ta elu lõpuni tundnud puudust süstemaatilisest kooliharidusest. Kirjeldusi kohtab tema reisiraamatutes. Välismaal olles ei saanud enne tagasi pöörduda kui 1917. Kümmekond korda külastas ta Eestit valedokumentidega. Käib ka nt Estonia avamisel, rahvarohkemates kohtades. Tema loomingus on palju salapära, müstifitseerimist, seda seostatakse tema enda tagaotsitava eluga. See ei takistanud tal Eesti kirjanduselust osavõtmist, tema teoseod ilmus ka Noor-Eesti albumites. Kui sai Eestisse tagasi, hakkas kirjanduselus hoogsalt kaasa lööma, oli keskne kuju.oli Siurus, Tarapitas, andis välja ajakirju Odamees ja Ilo. Oli üks eestvedajaid, et rajada Eesti Kirjanikkude Liit ning liidu väljaanne Looming. Vanim järjepidavalt ilmunud ajakiri Eestis. 34 Peamiselt kirjutas novelle
Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 19131922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921 1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku uurimistööga, põhiteemadeks olid eesti vanema kirjanduse ajalugu, allikakriitika, poeetika (K. J. Peterson, F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland, G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse
Luuletustega jäi silma kõrgetele isikutele ja kutsuti Rooma. Maecenas toetas teda. Loomult pedantne ja aeglane, aga väga põhjalik, oli valitseva korra kiitja ja ülistaja. Esimene luuletus - "Bucolica e Karjase laulud" lüüriline ja 8 heldekõlaline, romantiline, 10 valitud luuletust. Tegelasteks karjased (kes on kentsakal kombel väga teadlikud Rooma kirjanduselust ning sõbralikes suhetes leiutajate ja valitsejatega). Tegevus toimub vabas looduses. Karjased vestlevad intelligentselt kirjandusest, muusikast, riigikorrast. Taustaks on karjaloomad. Paljud on armastusele pühendatud. Temast sai äkki armastatud ja tuntud avalikuelu tegelane. Kaunis keel, dialoog on kahe targa ja haritud karjaserüüs mehe vahel. 4. ekloogis ennustab ette poisslapse sündi, kellest saab õiglane ilmavalitseja, sajandeid hiljem kasutas seda kristlik kirik
annaabi.ee 
