küpsemise kahtlustest kuni valulise kirgastumiseni. Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles. Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse "Siuru" esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. Aastatel 1917– 1918 ilmusid Underilt luulekogud "Sonetid", "Eelõitseng" ja "Sinine puri", mis tegid ta tuntuks üle Eesti. Need äratasid nii vaimustust kui protesti, sest Eesti kirjandusavalikkus ei olnud toona veel harjunud nii julge, isikliku ja ebatavaliselt vahetu ning elujaatava luulelise eneseväljendusega. Järgnevates luulekogudes toimub luuletaja loomingus oluline teisenemine. Ta luule temaatika muutub ja isiklike elamuste kõrval väljendab ta enam ka ajastu kollektiivseid meeleolusid ja tundeid. Impulsse teisenemiseks sai ta maailma teisenemise kõrval ka saksa ekspressionismi luuletajate loomingust, mida ta tol perioodil tõlkis.
Murranguliseks kujunes töötamine ajalehe "Teataja" talituses, kus ta tutvus Ants Laikmaa, Eduard Vilde jt eesti säravate loojatega saades nendelt innustust tegelemiseks emakeelse luuleloominguga.................................................................................................................. 9 Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid", mis tegi ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti. Eesti kirjandusavalikkus ei olnud toona veel harjunud nii julge, isikliku ja ebatavaliselt vahetu ning elujaatava luulelise eneseväljendusega. Underi varasem luule on sensuaalne, täis intensiivseid loodus ja armastuselamusi........................9 Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus" 1929. Tema loomingut kokku
kasvatamisele, tema kodust Tallinnas kujunes eesti kultuuriavalikkuse esimesi salonge. Underi tõeline luuletajadebüüt oli seotud kirjandusliku rühmituse "Siuru" esilekerkimisega (1917) olles seotud 20. sajandi eesti luule teise tõuslainega. Aastatel 19171918 ilmusid Underilt luulekogud "Sonetid", "Eelõitseng" ja "Sinine puri", mis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti. Eesti kirjandusavalikkus ei olnud toona veel harjunud nii julge, isikliku ja ebatavaliselt vahetu ning elujaatava luulelise eneseväljendusega. Underi varasem luule on sensuaalne, täis intensiivseid loodus ja armastuselamusi. Järgnevates kahes luulekogus "Verivalla (1920) ja "Pärisosa" (1923 ) toimub luuletaja loomingus oluline teisenemine. Ta luule temaatika muutub ja isiklike elamuste kõrval väljendab ta enam ka ajastu kollektiivseid meeleolusid ja tundeid, I
annaabi.ee 
