või meie matemaatikatundidega minevikust (gamma) , (delta), (lamda), (sigma), (omega) ... seda loetelu võib veelgi pikendada. I-häälikust on lausa kolm erinevat varianti tähemärkidena: (iita), (joota), (ipsilon). Seega Korfu kreekakeelne nimi Kerkyra hääldus kõlab Kerkira. Olgu siinkohal välja toodud väike teadmine sellest, et kreeka keele kirjapildi hääldus ei vasta alati kirjutatule nii et ka meie kodulehel, kus oleme kreeka terminite või nimede kirjakujus säilitanud rahvusvaheliselt levinud versiooni, tuleks teatud täheühendid hääldada originaalikohaselt: OU = U moussaka hääldada mussaka ouzo hääldada uzo souvlaki hääldadada suvlaki bouzouki hääldada buzuki AI = E Palaiokastritsa hääldada Paleokastritsa Tore on ka nõrkade klusiilide kirjapilt kreeka keeles, proovige siit alljärgnevalt välja lugeda kahe üsnagi tuntud inimese nimi: David Beckham ja Robert Redford lihtne, kas pole!?
häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid. Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad. Foneetiline transkriptsioon Paljudes keeltes on kirjaviisi seos kõnega nõrk, nt inglise k sõna through kirjakujus on 7 tähte, häälikulises vormis ainult kolm häälikut [ru]. Olulisimaks abivahendiks keele häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. Rahvusvaheliseks standardiks on kujunenud tähestik IPA (the International Phonetic Association).
edasi anda. Võru Instituut nõustus üldiselt nende soovitustega, kuid taotles lisaks võimalust märkida põhikaardil ka kohanimes esinevat eriti tugevat palatalisatsiooni, sest nii märkimata jätmine, nagu Tona, Kolo, kui ka j-ga märkimine, nagu Tonja, Koljo, on ühtviisi kaugel originaalhääldusest Ton´a, Kol´o. Palatalisatsiooni akuudiga märkimist lubatigi erandina kaartidel, kuid mitte kohanimede ametlikus kirjakujus. Kõik muud murdejooned, mida on võimalik edasi anda eesti kirjaviisi vahenditega, osutusid ühtäkki vastuvõetavateks nii kohanimekomisjonis esindatud nimeuurijatele, kartograafidele kui ka riigiametnikele. Peamised kasutusele tulnud Võru murde jooned on: ä-harmoonia (Härämäe), ü-harmoonia (Küllätüvä), õ-harmoonia (Saarlasõ), ülipika o kõrgenemine (Suurõsuu), ülipika e kõrgenemine (Viirksu), nõrga astme afrikaat (Soekõrdsi)
ka , veel varasemad Xia aegsed anumaid . Pildi v~oi mustriga ¨aravahetamiseni sarnane pronkskiri muutus l¨abi sajandite u ¨ha sarnasemaks t¨anap¨aevasele kanji kirjale. Pronkskirja eri arenguetappidel hakatakse j¨argima m¨arkide vertikaalset ja horisontaalset reastatust, piltm¨arke kasutatakse foneetiliste laenudena. Kasutusala laienedes ja kirjutiste pikkuse kasvades kiri divergeerub, paikkondlikud erip¨ arad avaldavad ennast ka kirjakujus. V~oetakse kasutusele salam¨argid , mis on tahtlikult arusaamatuks moonutatud ning k~ orvalistele isikutele m~oistmatud. Salam¨arkide puhul on ilmselt tegu selliste soovide v~ oi managa, millest keegi ei tohtinud teada saada, vastasel juhul mana luhtuks v~ oi p¨o¨orduks koguni kirjutaja enese vastu. Muinasriikide vahelises s~ojapidamiseks oli vaenuv¨aele ~onnetuste manamine oluliseks toeks otsesele s~ojalisele taplusele. Vaenlase ¨aras~onamine ja kurja kaela
annaabi.ee 
