usutunnistusele. Vaatamata sellele, et Rooma apelleerib pidevalt sellele eelispositsioonile, siis esimesel kolmel sajandil Rooma end läbi suruda ei suuda. Esimesed taotlused küll pärinevad sellest ajast. Üks selliseid on Victor I eneseteadlik kokkupõrke otsimine Väike-Aasia kogudustega 2. sajandi lõpus – kuidas tähistada ülestõusmispühasid. Teise näitena Rooma piiskop Stefanus (254-257), tema asetub donatistliku tüli keskele, apelleerib tülis tuntud kirjakohale Matteuse evangeeliumist 16:12, kus kõneldakse, kuidas Rooma kirik rajatakse apostel Peetrusele. Ka Stefanuse nõudlus ei leidnud toona üldkiriklikku aktsepteerimist. 4. sajandil on näha, kuidas keiser Constantinusega läheb raskuskese itta. Rooma piiskopid ei mängi suurt rolli kolmainudogma välja töötamises. Nikaias pannakse kiriku toimimse eest vastutama just kohalikud sinodid – Idas see toimib ka tänase päevani, ent Läänes lisati Nikaia otsusele ka
ja Cyprianus seda, et Peetrusele antud primaat kuulus apostlitele e piiskoppide kolleegiumile. Õigusliku aluse andis kindlasti ka fakt et Rooma oli ka paljude märtrite linn. Juba Tertullianus oli öelnud, et Rooma kogudus on õnnis sest apostlid olid seal õpetanud ja märtritena kannatanud nagu nt Paulus ja Peetrus. Ka läänekiriku teoloogid nagu nt Augustinus pidasid Rooma paavsti kiriku ühtsuse sümboliks. Paavst Leo Suur toetus oma põhjendusel kirjakohale mt 16:48, mis viitas Peetrusele kui apostlite juhtivale autoriteedile ehk apostelvürstile, keda Kristus oli kutsunud enda asemel üksi teostama kirikus kõrgeimat kohtu järelevalve ja õpetusvõimu. Leo uskus, et Peetrus olevat olnud Rooma piiskop, mistõttu tema õpetusamet siirdus edasi Rooma piiskopitooli vääritule pärijale. Leo uskus et piiskoppide autoriteet ei pärinud otse Kristuselt vaid selle vahendas neile Peetrus e Rooma piiskop.
annaabi.ee 
