Talupoegadele anti ka õigus mõisnikke, kes kaitseseaduse sätetest kinni ei pea, kohtusse kaevata. Siiski jäi talupoegade olukord maha kunagisest, Rootsi-aegsest tasemest. Ulatuslikud talurahvarahutused ehk nn pearaharahutused puhkesid 1784. aastal, kuna talupojad said asehalduskorrast aru kui mõisakoormistest vabastamisest. Ulatuslikumad väljaastumised leidsid aset Räpinas (Puuaiasõda) ja Karulas. Kirikuelu: Kiriku tegevust sätestas 1686. aasta Rootsi kirikuseadus. Kirikut juhtisid kirikuvalitsused provintsiaalkonsistooriumid Liivimaal, Eestimaal ja Saaremaal ning linnakonsistooriumid Tallinnas ja Narvas. Liivimaa ülemkonsistooriumile olid allutatud 5 Eesti 18. sajandil alamkonsistooriumid Tartus ja Pärnus. Piiskopi institutsioon Vene ajal kaotati. Kõrgeimaks Eestimaa vaimulikuks loeti Tallinna Toomkiriku ülemõpetajat. Liivimaal oli kõrgeim provintsi vaimulik kindralsuperintendent
Võitlus "väärusuga": nõiaprotsessid (ohvrid sageli aktiivsemad inimesed). Pühajõe mäss 1642 (talupojad hävitasid vesiveski, kuna pidasid seda pühaks peetava vee rüvetamiseks. Kohale tulnud sõjavägi vaigistas nad. Kirikukorraldus: rajaja Joachim Jhering (1580 - 1657 Stockholm): Eestimaa ja Tallinna piiskop(kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine jne). Kiriku juhtivorganid(pärast Rootsi võimu kehtestamist): konsistooriumid (luterlikud kirikuvalitsused) Liivimaal ja Eestimaal, kindralsuperintendendid(1686 Rootsi kirikuseadus). 17. sajandil jäi luteri usk rahvale võõraks ja oli katoliku usuga segunendu muinasusund. Vene ajal: Säilis luteri kiriku roll (raske, õpetajatest ilma). Säilis rootsiaegne kirikukorraldus (kindralsuperintendendid). Luteri kiriku kõrvalvoolud sallitud: pietismi levik (kõlbelisus, kasinus, rahvalähedus), vennastekoguduste liikumine e hernhuutlus (usuvagadus, alandlikkus,
annaabi.ee 
