Kui Eesti läks Rootsi võimu alla, algas vaimulikus elus uus tõusuperiood. Neid, kes luterlust ainuvalitseva usuna ei tunnistanud, ähvardas riigist väljasaatmine. Luterlust peeti Rootsis riigikorralduse üheks tähtsamaks tugisambaks. Usk polnud inimese eraasi, vaid riikliku tähtsusega küsimus. Tallinnas ja Riias loodi linnakodanike initsiatiivil omaette luterlik kirikuorganisatsioon juba enne Liivi sõda. Kujunesid välja territoriaalkirikud. Eestimaa kirikujuht oli piiskop, keda kirikuvalitsemisel abistas konsistoorium ehk kirikuvalitsus. Liivimaal oli kirikujuht superindentent, keda toetas konsistoorium. Saaremaa kirikukorraldus sarnandes Liivimaa omaga. 6) Haridus ja kirjasõna- talurahva haridus, kõrgem haridus, Eestikeelne kirjasõna Korraldati Forseliuse seminar, kus õpiti usuõpetust, kirikulaulu, saksa keelt ja arvutamist. Eesmärgiks oli talurahvakoolide õpetajate ja köstrite ettevalmistamine. Vaikselt hakkas välja kujunema talurahvakoolide võrk
mitu kirikuhoonet ja mitmed pastorid. Linnades olid kogudused jagatud rahvuslikuse printsiibi järgi. (eestlased, sakslased). Kihelkond oli madalaim kiriklik üksus. Mitu kiheldkonda koos moodustasid praostkonna. Praoskonna ees oli praost, mille ametit pidas üks kihelkonna pastor, kes äitis siis ka lisaks praosti kohstusi. Aadli ja vaimulikkonna koostöö kiriku haldamises toimus enamvähem üksmeeles, eranidks oli Eestimaa kubermang, kus Rootsi ajal rüütelkonnal polnud kirikuvalitsemisel eesõigusi. Vene valitsuse tulles, rüütelkond allutas ka Eestimaa kriku enda kontrolli alla, sellest tuli nende vahele ka pidev konflikt ja hõõrumine. Teised alad balti erikorra süsteemis oli aga enamvähem konfliktivaba eksisteerimine. 18 sajandil vaimulik seisus oli küige haritum seisus siin aladel. Eeltingimus pastorile oli ülikooliharidus. Üks probleem oli pastorite keeleoskus- umbes pooled pastorid 18 saj olid sisse rändanud kuskilt saksa aladelt ja tulnud siia leiba teenima
annaabi.ee 
