kehtetstati kogu Rootsi kuningriigis, sellega ühtlustati kirikukorraldus, moodustati ühtne luterlik kirikuorganisatsioon. Kogu kiriku valitsemine allutati kuninga võimule, esmakordselt sai kuningas kogu võimu kiriku üle. Vene ülemvõimu perioodil kadus riigi toetus luterlusele, Vene keiser esindas vene õigeusku ja vene keskvõimu jaoks ei olnud luterlus oluline. Kapitulatsioonid sätestasid luterluse kohaliku usuna, aga keskvõim ei huvitunud luterluse käekäigust. 1710.a järel kirikuvalitsemine allutati kohalikele ilmalikele seisustele, maal rüütelkonnad, linnades magistraat. Balti erikorra tingimustes oli tegemist poliitiliselt killustunud seisukorraga. Tagasi tuli killustumus kirikukorraldus. 1710.aasta järel taastati baltisakslaste jaoks vanad õigused, restitutsioon õigusliku järjepidevuse alusel. Kohtukorraldus Põhipunktid võrreldes Rootsi ajaga jäid paika. Eestimaal kõrgem kohus Eestimaa ülemmaakohus, Liivimaal Liivimaa õuekohus. Eestimaal olulisi arenguid ei
omaette konsistoriaalpiirkonna). Tallinna konsistoorium kui selline oli alguse saanud juba seoses reformatsiooniga, selle oli sisse seadnud Tallinna raad. Selle etteotsa saab nüüd üks bürgermeistritest. Konsistooriumil on ka oma superintendent (tavaliselt Oleviste kiriku ülemõpetaja/pastor). Eestimaa konsistoorium oli aga seotud Toomkirikuga. Omaette iseseisev kirikupiirkond on Narva. Narva ei ole seotud ei Eesti- ega Liivimaaga. Konsistooriumide põhitegevuseks oli kirikuvalitsemine, tegeleb eelkõige halduslike küsimustega. Toona oli konsistooriumil ka kohtumõistmise kompetents (siiski äärmiselt piiratud, eelkõige puudutab vaimulike enda probleeme, komblusega seotud, abielud, abielude lahutamine-rikkumine, abielude lubamine kõik abielud ei olnud ju teretulnud). Peamiselt abieluküsimused on olnud kesksed. 18. sajandi algul oli kõige suuremaks probleemiks kadunud abikaasade surnukskuulutamine. Visitatsioonide korraldamine konsistooriumid
rahvuskirikusse, kus maine võim on kirikust ülem. Tema moraalikäsitlus on ka religioonikauge, sest headus ja kurjus pole tema jaoks midagi metafüüsilist, vaid tulenevad inimeste endi soovidest ja vastumeelsustest (aversion), pigem inimese tahtest end kaitsta ja ellu jääda. Kirik pole jumalariik ja ei oma võimu, mis tuleneks väljastpoolt riiki. Usutunnistamine on väline tegu ning seetõttu kuulub seadusloome alla. Usulised raamatud, usutunnistus, kirikuvalitsemine, kirikule kuuluv võim, kõik need on olemas vaid suverääni loal. Puudub objektiivne usuline tõde. Kirik on vaid üks inimühendustest, selle peaks peab olema suverään (anglikaani kiriku pea on briti monarh!), nagu ka kõikidel teistel ühendustel. Ka kirikust väljaheitmine toimub vaid suverääni loal. Sisuliselt peab riigi ja kiriku suhe väljenduma 1 mõõga õpetusena (mitte keskaja kahe mõõga õpetusena). Jumaliku ja inimseaduse vahel ei saa olla konflikti
annaabi.ee 
